Sel aastal on lõpule jõudmas ainulaadne üleeuroopaline projekt uute eurokupüüride kujunduse valimiseks. Juba üsna pea algab hääletuse finaaletapp, kus euroala riikide elanikud saavad valida tulevaste kupüüride neile meelepärase kujundusvariandi, kirjutab informaatik Dmitri Kuznetsov.
Kaasaegsed eurokupüürid tulid käibele 2002. aastal, kui maailmale tutvustati euroala Euroopa Liidu riikide uut vääringut.
Selle aja jooksul on välja antud kaks kupüüriseeriat – „Esimene seeria“ ja „Europa“. Vundamentaalselt ei erinenud need teineteisest ja säilitasid ühise kontseptsiooni – „Ajastud ja stiilid“. Põhiidee oli rõhutada Euroopa rahvaste avatust, koostööd ja ühtsust.
Kupüüride visuaalse komponendina on esiküljel kujutatud eri ajastute arhitektuuristiilide kaarte ja väravate variatsioone ning tagaküljel sildu. Mis on huvitav – kujutised tehti schematiseeritud illustratsioonidena.
Minu meelest osutusid mõlemad seeriad üsna õnnestunuks ja said oma ülesandega suurepäraselt hakkama. Ambitsioonikas eesmärk – asendada iseseisvate riikide kupüürid ühe ühise vääringuga – saavutati.
Teisest küljest puudub eurokupüüridel individuaalsus. Igal Euroopa riigil on rikas ajalugu, kultuur ja sümbolid, mille üle uhkust tunda. Koos eurole üleminekuga kaotasime teatud määral osa oma rahvuslikust identiteedist, asendades harjumuspärased kangelased ja sümbolid universaalsete kupüüridega – isikupäratute ja keskmistatutega.
Teemasuunad
-
aastal teatas Euroopa Keskpank (EKP) töö alustamisest uue põlvkonna eurokupüüride kallal. Projekti peamised eesmärgid on tõsta turvalisuse taset, vähendada tootmise keskkonnajälge ja luua kaasaegsem kujundus.
Seekord antakse uute kupüüride välimuse valimise võimalus osaliselt elanikele endile. Küsitluste seeria kaudu kavatseb EKP kindlaks teha, milliseid teemasid ja visuaalseid kujundeid peavad eurooplased kõige sobivamaks.
Hääletuse esimese etapi raames 2023. aastal esitleti seitset teemasuunda, mis pidid peegeldama Euroopa kultuuri ja ühiseid väärtusi. Kõigist pakutud teemadest meeldisid mulle isiklikult kõige rohkem „Rändlinnud“, „Euroopa jõed ja tuntud objektid“ ning „Euroopa isiksused“.
Kokku osales hääletusel üle 350 tuhande inimese. Küsitluse avaldatud tulemusi uurides pöörasin tähelepanu mitmele huvitavale detailile.
Teema „Linnud: vabad, tugevad, inspireerivad“ sai teiste Euroopa riikidega võrreldes kõige suurema toetuse just meie riigi elanike seas. Eestlaste jaoks on vabadus olnud alati üks tähtsamaid väärtusi ning linnud sümboliseerivad seda parimal võimalikul viisil.
Samal ajal sai kõige vähem toetust teema „Meie Euroopa – see oleme me ise“. Võimalik, et see on seotud asjaoluga, et idee ise osutus liiga abstraktsseks: paljudel oli raske mõista, mida see täpselt tähendab ja kuidas seda saaks visuaalselt teostada.
Hääletuse tulemusena pääses finaaletappi kaks teemat – „Euroopa kultuur“ ning „Jõed ja linnud“. Mõlema jaoks on juba ette valmistatud kõigi nimiväärtuste – 5 kuni 200 eurot – kavandid. Nüüd jääb üle oodata žürii otsust, misjärel saavad euroala elanikud taas hääletada uute kupüüride lõpliku kujundusvariandi poolt.
Ja 20-eurosel kupüüril võib pakutud teema „Euroopa kultuur“ raames ilmuda Marie Skłodowska-Curie. Marie seisis koos abikaasa Pierre Curie ja Antoine Henri Becquereliga radioaktiivsuse uurimise lätete juures ning tõi teaduslikku käibesse termini „radioaktiivsus“. Tema silmapaistvad avastused on kogu Euroopa ja eelkõige Poola elanike uhkuseasi.
Marie sündis Varssavis, kuigi suurema osa oma elust elas ja töötas ta Prantsusmaal. Hoolimata sellest, et Poola ei kuulu euroalasse, pöörasid paljud poolakad tähelepanu sellele, et pakutud kupüüride projektis on teadlane märgitud kui Marie Curie (born Skłodowska). Miks on tema poola päritolu nimi märgitud sulgudes, aga prantsuse nimi – täies kujul? Selle peale vangutas EKP vaid käsi, lubades konsulteerida lingvistika- ja ajalooekspertidega.
Konfliktid on paratamatud
Ühtse Euroopa tulevane raha on ühe suure, kuid samas väga erineva „Euroopa pere“ mitmetahulise katla otsene peegeldus.
Kupüüride kujunduse valimise protsess, mis on veninud pikale viiele aastale, näitab, kui bürokraatlik ja aeglane otsuste langetamisel on EL-i poliitilise süsteemi institutsionaalne aparaat.
Ühelt poolt on heameel, et iga elaniku häälel on tähendus, et meid tahetakse kuulda võtta ja meie soove arvesse võtta, kuid kas selle järele on vajadust? Milliseks lõplik variant ka ei osutuks, keegi jääb ikka rahulolematuks.
Kui jutt on sellest, millist tuntud isiksust jäädvustada esiküljel ja millist mitte, on konflikt paratamatu – Euroopa rikas ja vahel vastuoluline ajalugu teeb iga sellise valiku vaidluste objektiks. Võimalik, et just seetõttu osutusid esimesed kaks euroseeriat üsna edukaks, kuigi ei saanud „omaks“ igale eurooplasele.
Milliseks uute kupüüride lõplik kujundus ka ei kujuneks, meie igapäevaelus see vaevalt märgatavalt peegeldub. Sularaha kasutatakse järjest vähem: kaardid, nutitelefonid ja teised digitaalsed makseviisid tõrjuvad paberrahad järk-järgult välja. Pole välistatud, et mõne kümnendi pärast saab neid näha vaid muuseumides või bonistide kollektsioonides.
