Jaanuaris täitus Tallinna elanikul Ivan Ivanovitš Jappininil 100 eluaastat. Tema töömehepõlv algas juba viieteistkümneselt: sõda katkestas lapsepõlve, sundides taluma ränki olusid, kurnavat tööd ja nälga. Sarnaselt paljude oma eakaaslastega tuli temalgi lahkuda tuhandete kilomeetrite kaugusele kodust ja ellujäämise ning tuleviku nimel täiskasvanutega võrdselt töötama. Tema lugu on elav meeldetuletus ajast, mis ei tohi enam kunagi korduda.
– Ivan Ivanovitš, kuidas te end saja-aastaselt tunnete?
– Sajas eluaasta annab juba tunda. Pea käib vahel ringi. Tuju on aga normaalne.
Oma sajandaks juubeliks kutsusin kokku suure seltskonna – üle kolmekümne inimese. Kohal olid sugulased ja töökaaslased, peaaegu kõik minu eakaaslased.
Talupoiss
Ivan Ivanovitš Jappinin sündis 16. jaanuaril 1926 Leningradi oblastis asuvas talus. Justnimelt talus – 1926. aasta NSV Liidu rahvaloenduse andmetel ei olnud see küla, vaid Trotski maakonna Ropša valla Novõje Nizkovitsõ taludega. Seal elas 194 inimest, kellest enamiku moodustasid eestlased, aga leidus ka soomlasi ja venelasi.
„Seal kandis jagati maid juba keiser Aleksander I ajal. Meie maakond kandis toona Lev Trotski auks Trotski nime, hiljem nimetati see ümber Gattšina maakonnaks. Seal mööduski minu lapsepõlv. Lõpetasin koolis kuus klassi ning 1940. aastal astusin ametikooli, mis asus teises asulas – Sinjavinos, meie kodust 100 kilomeetri kaugusel,” meenutab Ivan Ivanovitš.
Ta suudab kaugete aastate kuupäevi ja sündmusi taastada ülima täpsusega – ja seda lausa detailideni.
“Eriti just numbreid! Nii on see alati olnud, see on tema tugev külg,“ selgitab tütar Svetlana.
– Ivan Ivanovitš, kas te mäletate hästi päeva, mil algas sõda?
– Kuidas siis muidu… 22. juuni, olin koolis. See oli väga kuum päev. Läksime kõik ujuma, kui äkki kutsuti meid tagasi. Öeldi, et midagi on juhtunud.
Me tulime, panime raadio käima… Molotov (Vjatšeslav Molotov, välisasjade rahvakomissar – toim.) esineb ja teatab: kell neli hommikul tungis Saksamaa Nõukogude Liidule kallale, pommitatakse linnu… Niimoodi ma sellest teada saingi.
– Kas teil hakkas hirm?
– Loomulikult oli hirmus… Olin 15-aastane, ei saanud millestki aru, mida teha… Ma ei suutnudki kohe otsustada, kuidas toimida. Meid oli koolis 500 poissi. Paljud lahkusid. Aga mina patrioodina otsustasin jääda (naerab).
– Kas mäletate, millal ja kuidas teid evakueeriti?
– 31. augustil 1941. Sõime lõunat. Koolidirektor ütles: nüüd pange asjad kokku, läheme kõik jalgsi Tihvinisse. Ja asusimegi teele. Öösel magasime mõnes külas, meile anti süüa. Hommikul jälle teele. Nii jõudsimegi pühapäeval, 7. septembril Tihvinisse. Aga 9. septembril pandi meid kaubavagunisse ja viidi Sverdlovski. Sõitsime kümme päeva, sest teed olid kinni, seisime pikalt jaamades. Vologda, Kirov, väikejaamad, Molotovi linn – nii nimetati varem Permi. Vagunites tualetti polnud ja mäletan, et kogu aeg oli kõht tühi. Jõudsime Sverdlovski ja meid jagati oblasti eri linnadesse. Mina sattusin Kirovgradi vasesulatamistehasesse: õppisin lukksepaks ja töötasin samas kohas. Seejärel viidi mind üle väikelinna nimega Salda Nižni Tagili lähistel. See oli juba tõeline taiga – edasi rongid enam ei sõitnudki. Mind määrati jaamakorraldajaks, aga see töö polnud mulle üldse meeltmööda. Ja siis märtsis läksime poistega metsa, kukkusin puu otsast alla ja murdsin jalaluu. Kaks kuud veetsin haiglas. Kui paranesin, läksin rajoonivalitsusse ja ütlesin: see töö mulle ei meeldi, ehk saadate mind raudteekooli – õpin seal lõpuni ja hakkan siis seal tööle? Nii suunatigi mind Nevjanski, mehaanikatehasesse.
Kõik koldesse!
Nevjanski mehaanikatehas saatis Suure Isamaasõja ajal iga päev rindele 30 vagunitäit laskemoona. Iga neljas mürsk legendaarse “Katjuša” jaoks toodeti just seal.
Sõja ajal töötas ettevõttes 10 000 inimest. Enamik neist olid naised, umbes 2000 aga teismelised. Üks neist oli Ivan Ivanovitš.
– Alguses olin lukksepp veduridepoos – alates detsembrist 1942. Aga 1943. aastal ütles ülemus: saadame su kursustele, õpid vedurijuhi abiks.
1944. aasta jaanuaris, just siis, kui sain 18-aastaseks, määrati mind vedurijuhi abiks manööver-tankvedurile – tehase ja jaama vahel kaupa vedama. Nii töötasingi seal kuni sõja lõpuni.
– Milles seisneb vedurijuhi abi töö?
– Sel ajal oli isegi ütlus: „Kes pole abiliseks olnud, see pole häda näinud.“ Kogu töö püsis tema õlgadel. Sütt tuli vahetpidamata koldesse visata, mehhanisme määrida. Katel tuli läikima lüüa – nühkisin seda kaltsuga… Sõidu pealt tuli vett juurde pumbata.
Vahetus kestis kaksteist tundi, graafik oli pool kuud öösel, pool kuud päeval. Öösel muidugi anti süüa, selleks olid toidukaardid. Kuid ikkagi oli raske, väga raske.
Mäletan seda pakast: astud hommikul kell seitse vedurist välja ja oled härmatisest üleni valge. Ega ma toona millestki muust mõelnudki – tahtsin vaid magada ja süüa.
Mingeid tingimusi polnud. Pärast tööd ei saanud end pesta ega riideid vahetada. Koju tulime üleni mustana. Vett õigupoolest polnud. Mingisuguseid kappe polnud nagu praegu.
Kui ma hiljem Leningradi sattusin, siis lausa imestasin: inimestel olid tööl kapid ja kõik oli hoopis teisiti. Aga toona – tulid koju, magasid veidi ja läksid uuesti tööle.
Tagasitulek
1944. aastal tuli Ivan Ivanovitšile kutse sõjaväkke, kuid rindele ta ei sattunud – ülemus ei lubanud tal minna, kuna polnud kedagi, kes tööd teeks.
– Kus tabas teid uudis sõja lõppemisest?
– Sel ajal olin ma veel veduril abiline. Saime teada öösel. Ja ma ütlesin siis: tahan siit ära sõita. Ülemus lubas, et saadab mind vedurijuhtide kursustele – ja pidas sõna.
Juunis korraldati meile väljaõpe. Õppisin viis kuud ja tegin ära eksami. Ja juba kahekümneaastaselt usaldati mulle vedur. 1946. aastal oli mul juba oma abiline. Jäin Nevjanski kuni 1947. aastani.
Detsembris 1946 saabus meie juurde esindaja Stalingradist – värbas inimesi traktoritehase taastamiseks. Panin end kirja. Meile anti kakssada rubla ja öeldi – minge ise kohale. Tema ise sõitis aga edasi Siberisse uusi inimesi otsima.
Põhimõtteliselt olin ma Nevjanskist ainus, kes oli nõus. Mõtlesin, et eks ma siis proovin. Jõudsin Moskvasse, aga selleks ajaks oli raha otsa saanud.
Otsisin siis üles kaitsetööstusministeeriumi, läksin sinna ja näitasin dokumente, et olen suunatud Stalingradi. Ütlesin: mul ei ole enam raha – kuidas ma peaksin edasi minema? Suunake mind Leningradi või andke teeraha.
Miks just sinna? Selgitasin: meil oli Uuralites üks direktor, kes on nüüd Leningradis. Olin seal tema alluvuses töötanud ja ta saaks mulle soovituse anda.
Mulle öeldi: kirjuta avaldus. Kirjutasin. Pärast käisin nende juures, tuletasin end meelde. Vastust oodates elasin nädal aega eri vaksalites – Leningradi, Kaasani vaksalis. Läksin 13. veebruaril kohale ja nad teatasid: saadame teid Leningradi.
Piletiraha mul polnud – ronisin kolmandale riiulile, jäin magama ja nii ma kohale jõudsingi.
Leningradi oblastis elas mu nõbu. Läksin tema juurde – käisin saunas, sõin kõhu täis, sain sooja. See oli laupäevane päev.
Esmaspäeval aga läksin Karl Liebknechti nimelisse Leningradi mehaanikatehasesse – „postkast 706“, mäletan siiani. Aga vedurijuhiks mind ei võetud, öeldi: esialgu töötad abilisena.
Mis mul üle jäi? Olin nõus.
Anti leivakaart, pandi ühiselamusse – viisteist inimest toas.
Abilisena ei töötanud ma siiski kaua, umbes pool aastat. Vedas: juunis võttis üks vanem mees lõpparve (tollal ju pensione veel polnud) ja vedurijuhi koht vabanes. Nii algaski mu töömehepõli, mis kestis selles tehases 17 aastat.
30-aastaselt aga abiellusin.
– Kuidas te oma abikaasaga tuttavaks saite?
– Leningradis, sööklas – ta töötas seal ettekandjana. Rääkisime, üks sõna viis teiseni. Pärast kohtusime veel, suhtlesime…
Ta oli pärit külast, Velikije Luki rajoonist, suurest perest – neil oli seitse last. Mõtlesin siis veidi ja ütlesin talle: kas tuleksid minu juurde ühiselamusse elama? Ta oli nõus.
Neil aastatel oli elamispinda saada väga raske – peaaegu kellelegi ei antud. Mina elasin ühiselamus täpselt kakskümmend aastat.
Alles 1960. aastal saime abikaasaga ühetoalise korteri. Kahjuks pole minu abikaasat juba 18 aastat meie hulgas.
Üle mere
Sõja alguses ei õnnestunud Ivan Ivanovitš oma lähedastega taasühineda: nad lahkusid kiirustades – esmalt Eestisse, seejärel Rootsi. Koos nendega lahkusid NSV Liidust ka tema kaks venda ja õde.
– Aga kuidas te Eestisse sattusite?
– Sõitsime naisega kord Pärnusse, seal elasid mu sugulased. Ja seal nägingi kuulutust: vahetatakse kahetoaline korter Tallinnas ühetoalise vastu Leningradis. Ma olin ausalt öeldes juba varem kolimisele mõelnud – juures ikkagi tõmbasid. Nii ma siis otsustasingi. Vahetasime korterid ära, üks ühele . Nii sattusin Tallinnasse – elasin ühel ja samal tänaval 29 aastat. 1965. aastal sündis meil tütar.
– Kuidas juhtus nii, et teie teed 1941. aastal omastega lahku läksid?
– Ma ei saanud enam koju talusse naasta, teed olid kinni. Kõik toimus tohutu kiirusega. Ühe korra ma siiski proovisin. 1941. aasta augustis, umbes 15. kuupäeval, pakkisin asjad ja mõtlesin: lähen käin kodus. Läksin rongi peale, aga seal olid kontrollijad. Peatasid mu, võtsid asjad ära ja ütlesid: kuhugi sa ei sõida, me ei lase. Aga ma otsustasin ikkagi minna. Mõtlesin: milleks mulle need asjad? Lähen niisama!
Jõudsin Vitinisse – selles külas käisin varem koolis, see asus meie talust 12 kilomeetri kaugusel. See oli vene küla, umbes sadakond maja… Aga seda enam polnud – oli maha põlenud. Sõja algusest oli möödas vähem kui kaks kuud… Nii pöördusingi tagasi kooli.
Raske on ette kujutada, kuidas mu saatus oleks kujunenud, kui ma oleksin toona vanemate lahkumisest teada saanud ja kellelegi rääkinud, et nad on ära sõitnud – mind poleks hiljem tehasesse töölegi võetud. Sellised olid ajad.
– Kas vanematel õnnestus talust lahkuda?
– Jah, sõja puhkedes jõudsid nad esmalt Eestisse. Tulid lausa koos lehmaga – ema müüs selle siin maha. Pärast saadeti nad Hankosse, Soome. Seal elasid nad aastatel 1944–1946, minu vanem vend aga suundus Rootsi. 1948. või 1949. aastal asusid ka vanemad sinna ümber.
Minu isa on ingerisoomlane, tal oli lausa oma murrak. Perekonnanimi oli mul algselt Jappinin, aga Uuralis passi väljastades kirjutati see ekslikult “i”-ga.
Kui isa 1959. aastal mulle Leningradi külla tuli, ei osanud ma temaga enam soome keeles rääkida – suhtlesin vaid vene keeles. Tõsi, tema oskas vene keeles vaevu paari sõna.
Aga õega räägime me praegugi eesti keeles – ema õpetas meile.
– See tähendab, et Leningradi oblastis elanud ingerisoomlased peaaegu ei rääkinudki vene keelt?
– Üsna vähe. Neid oli seal ju vaid paarkümmend tuhat – terves Leningradi oblasti peale. Ent 1949. aastaks ei jäänud neid sinna peaaegu üldse – kõik ingerisoomlased saadeti Stalini käsul Karjalasse välja. Paljud sattusid laagritesse. Majad seisid tühjana, neid müüdi võileivahinnaga.
Ka mina müüsin oma maja toona odavalt maha – keegi lihtsalt ei ostnud.
Sakslased püüdsid neid edasi Saksamaale saata. Kuid Soome valitsus sai sellest teada ja sekkus – Riias peeti rongid kinni ning inimesed toodi tagasi Eestisse. Ja taas ootasid neid laagrid…
– Millal õnnestus lähedasi külastada?
– Hiljem, aastaid hiljem, kui tulin Tallinnasse, hakkasin taotlema, et mind lubataks Rootsi vanematele külla. Igal aastal kirjutasin avaldusi, täitsin ankeete. Ja iga kord maksin dokumentide esitamise lõivu – nelikümmend rubla, see oli tol ajal suur raha.
Mind ei lubatud isegi isa matustele. Ema aga hukkus traagiliselt siis, kui elasin veel Leningradis – ta libises ja kukkus.
Esimest korda külastasin lähedasi alles 1987. aastal, kui sain 61-aastaseks. Mäletan, kuidas siis raha vahetati: tuhande rubla eest anti vist kümme tuhat Rootsi krooni.
Mu õde on praegugi elus, ta on juba 98-aastane ja lendas isegi mu juubeliks siia.
Üldse oli meil suur pere. Kuid vanem vend suri 2005. aastal 82-aastaselt, noorem aga eelmisel aastal 90-aastaselt. Nende lapsed elavad tänaseni Rootsis.
Mitte päevagi ilma tööta
Pärast 1964. aastal Tallinnasse kolimist asus Ivan Ivanovitš Jappinin tööle Balti Laevaremonditehasesse. Hiljem töötas ta ka raudbetoontoodete tehases – diiselvedurjuhina.
1970. aastal kutsuti Jappinin Tallinna Masinatehasesse, kus ta töötas tervelt 25 aastat. Pärast ettevõttest lahkumist leidis ta koha tehases Dvigatel, kus töötas vedurijuhina kuni 2005. aastani.
Pärast koondamist jõudis ta veel 7 aastat töötada laevaremondiettevõttes BLRT.
1946. aastal autasustati Ivan Ivanovitš Jappiniit medaliga „Vapra töö eest Suures Isamaasõjas 1941–1945“.
– Kas leidsite Tallinnas kohe töö?
– Kohe. Kuid kui ma 1964. aastal Balti tehasesse tööle läksin, ei võetud mind alguses mitte vedurijuhiks, vaid kojameheks. Ülemus ütles otse: „Võtan su kojameheks, hakkad hommikuti koristama.“ Nõustusin – peaasi, et koha saaks.
Töötasin niiviisi paar kuud. Ja siis juhtus selline lugu: tehase masinist sõitis lao väravatele otsa, tekkis avarii. Mind kutsuti siis välja ja pandi tema asemele.
Pensionile jäin 55-aastaselt – 60 asemel. See oli 1981. aasta. Vedurijuhi tööd peeti raskeks ja tervistkahjustavaks, mistõttu lasti pensionile varem.
Aga ma jätkasin ikkagi töötamist – veel umbes kolmkümmend aastat. Faktiliselt lõpetasin tööelu lõplikult alles 85-aastaselt.
Mõtlesin varem kogu aeg: tuleb nii töötada, et et vanaduse saabudes ei sõltuks ma kellestki ega jääks ilma kopikata.
Tol ajal olid ju piirangud: kui pension oli näiteks 120 rubla, siis selle peale võis teenida vaid teatud summa. Kui teenisid rohkem, võeti osa pensionist maha.
Minu peale kirjutati lausa kaebus – et näe, saab nii pensioni kui ka palka. Ülemus kutsus mind enda juurde ja ütles: „Näe, sinu kohta kirjutatakse.“ Aga hiljem selgitati ikkagi välja – seadust ei olnud rikutud.
– Nii pika elu jooksul olete nii mõndagi näinud. Aga kas mäletate, kuidas saite teada Nõukogude Liidu lagunemisest?
– Mäletan. Kuid mingeid tugevaid tundeid see minus ei tekitanud. Ei rõõmu ega kurbust – suhtusin sellesse rahulikult, neutraalselt. Elu läks oma rada. Töötasin siis nagu tavaliselt: hommikul tulin, panin raadio käima – seal olid uudised… Nii saingi teada.
– Kas puhata õnnestus?
– Käisin puhkekodudes, sanatooriumides. Pärast viiekümnendat eluaastat hakkasin hakkasin sagedamini käima – käisin Gelendžikis, Sotšis.
– Kas suhtlete ka lastelastega?
– Harva. Meil on suur vanusevahe, eri põlvkonnad: noorima lapselapsega on vahe kaheksakümmend aastat. Kuid mul on alles jäänud tuttavad ja sõbrad.
– Saja-aastaseks elada pole naljaasi. Avaldage oma pikaealisuse saladus!
– Ma käin igal nädalal saunas. Tõsi küll, kõige ülemisele lavalauale ma enam ei istu – pea hakkab ringi käima. Leili hakkasin armastama juba Leningradis. Ka meie talus oli saun… mis hiljem küll maha põles.
Nagu öeldakse: vaese mehe parim arst on saun. Teate, kui olin 14-aastane, suri minu nõbu tuberkuloosi. Mõtlesin siis lakkamatult: ta on ju alles nii noor…
Ja sellest ajast peale keerles mul peas vaid üks mõte: tuleb endasse uskuda ja oma tervist hoida. Tahtsin elada väga-väga kaua. Tõsi, nüüd ma ise enam selle üle ei rõõmustagi (naerab).
– Kas jälgite uudiseid? Praegu toimub maailmas nii palju sündmusi, mis pole sugugi rõõmustavad…
– Meie oleme ju juba Suure sõja üle elanud – tervelt neli aastat. Aga mis Ukrainas toimub, või Iraanis? Maailmas peab valitsema rahu.
Oluline!
Veteraniorganisatsioonid püüavad osutada oma liikmetele igakülgset ja jõukohast abi. Teisest Maailmasõjast Osavõtjate Tallinna Ühingus uuendatakse pidevalt nimekirju veteranidest, kes vajavad kuuldeaparaate, ratastoole, proteese, karke, ravimeid jne.
Kuidas toetada veterane?
- Konto number: EE192200221026787908 (Swedbank)
- Saaja: II–MSOTÜ
- Selgitus: annetus
