Mõnikord püüab foto pilku ega lase enam lahti. Just sellise kaadri tegi 2025. aastal Õhtulehe Kirjastuse fotoajakirjanik Stanislav Moškov. Tema ülesvõte „Nunnad hoos“ võitis uudisfoto kategoorias ning pälvis ka pressifoto konkursi peaauhinna – „Aasta pressifoto 2025“, kirjutab ajakirjanik Marina Andrejeva.
Kokku laekus tänavusele Eesti Pressifotograafide Liidu (EPFL) ja Meediaettevõtete Liidu korraldatavale konkursile 1011 fototööd 40 osalejalt. Stanislav Moškovi kaadri taga pole juhus, vaid kogemus, tähelepanelikkus ja oskus tabada emotsiooni õigel sekundil.
Fotod peavad „küpsema“
– Sa osaled fotokonkursil juba mitmendat aastat. Miks just see foto sinu arvates võitis?
– Üritan tõesti igal aastal osaleda – see on hea professionaalse arengu näitaja. Juba ainuüksi see fakt, et su fotod valituks osutusid, on saavutus. Auhind aga tähendab ühtlasi ka kolleegide tunnustust, mis teeb muidugi rõõmu.
Seekord esitasin oma tööd kõikidesse kategooriatesse: „Uudis“, „Olemus“, „Sport“ ja „Portree“. Kuid ausalt öeldes ei mõtle ma kunagi: “Vaat see pilt võidab.” Saadan need kaadrid, mida ise pean õnnestunuks.
Olen üsna enesekriitilinemistõttu võtab valiku tegemine palju aega. Vaatad terve aasta fotod uuesti läbi – sageli näed neid juba hoopis teise pilguga. Nad justkui „küpsevad“ ning siis saab selgemaks, mida on tõesti väärt näidata. On meeldiv, kui sinu valik ühtib žürii arvamusega.
– Kuidas sündis võidukaader?
– See oli planeeritud sündmus, kuhu olid kutsutud kõik Eesti meediaväljaanded. Pühtitsa kloostri nunnad tulid Toompeale, et anda Riigikogule üle petitsioon seoses kirikute ja koguduste seaduse muudatuste aruteluga.
Nunnad lubati küll hoonesse sisse, kuid kaua nad seal ei viibinud, andsid dokumendid üle ja väljusid. Mulle tundus, et nunnad ei oodanud nii külma vastuvõttu.
Ja just sel hetkel tegingi mõned kaadrid. Seal oli kõik silmadest loetav – emotsioonid, seisund, meeleolu. See oli väga üürike, kuid äärmiselt võimas hetk.
– Kas mõtlesid pealkirja ise välja?
– Ei, „Nunnad hoos“ on pärit artikli tekstist. Kuid see tabas täpselt asja tuuma.
Teekond elukutseni
– Kuidas sa jõudsid fotograafia juurde?
– Kui olin umbes 20-aastane, oli fotograafia mul esialgu vaid hobi. Pärast põhikooli läksin 21. kutsekooli (Tallinna Mehaanikakool) autolukksepaks-elektrikuks, nagu minu isagi, kuid paralleelselt tärkas huvi fotograafia vastu: laenutasin raamatukogust raamatuid, õppisin ise.
Pärast kutsekooli lõpetamist ei tahtnud ma omandatud erialal töötada ning ema andis nõu, et on olemas selline koht, kus saab fotograafiat õppida – Lasnamäel asuv Sidekool.
Astusin sisse – konkurss oli tihe, kuus inimest ühele kohale.
Valisin selle elukutse täiesti teadlikult, toona polnud see veel mingi mood ega massiline trend. Arvan, et fotoajakirjandus ongi minu kutsumus: juba lapsepõlves meeldis mulle sirvida perealbumeid ja uurida ajalehefotosid. Ning juba esimesel kursusel teadsin täpselt, et soovin töötada toimetuses, kuna mind paelus dokumentalistika.
Minu esimeseks praktikakohaks ja hiljem ka töökohaks sai ajaleht Den za Dnjom. Selle eest olen tänulik Yana Toomile, kes sel ajal toimetust juhtis. Hiljem, juba vabakutselisena, tegin koostööd ka MK-Estoniaga.
Üldiselt kujunes kõik kuidagi väga loomulikult. Ma lihtsalt astusin seda teed, mida saatus mulle näitas, ning olen asjade käiguga siiani igati rahul.
– Kas mäletad oma esimest kaamerat?
– Mul oli “Zenit” – filmikaamera. Teenisin selle ostuks raha suvel Kadaka turul plaate ja mänge müües. Sellesama turu antiigipoest ma selle ka soetasin.
– Aga esimest pildistamist?
– Jah, see toimus praktika ajal ajalehes Den za Dnjom. Mind saadeti Loodusmuuseumisse mardikanäitust pildistama. Keeruliseks tegi asja see, et mardikad olid klaasi taga ning ma nägin peegeldustega pikalt vaeva. Lõpuks aga sain need mardikad pildile, minu fotod avaldati ning mul on selle artikli väljalõige tänaseni alles.
– Mis sind fotoajakirjaniku ameti juures paelub?
– Ükski päev ei sarnane eelmise ega järgmisega. Mulle meeldib suhelda erinevate inimestega. Pole rutiini ega seisakut. See elukutse avab palju uksi, mis jäävad tavainimesele suletuks.
– Aga miinused?
– Arvatavasti nagu igas teiseski ametis – esineb stressi ja väsimust liigsest suhtlemisest. On positiivse energiaga inimesi, kellelt ammutad energiat, aga on ka negatiivseid, kes kurnavad. Pingeline pildistamispäev toob kaasa üleväsimuse.
– Kuidas sa taastud?
– Mulle meeldib viibida vaikuses, puhata info üleküllusest. Aitavad jalutuskäigud looduses, sport, näituste külastamine. Kuid puhanuna naasen hea meelega toimetuse “möllu” juurde. Töö toimetuses on teatud elustiil ja see meeldib mulle.
Üks päev – mitu elu
– Kuidas näeb välja su tavaline töönädal?
– Olen töötanud Õhtuleht Kirjastuses juba 13 aastat. Selle ajaga on väljaanne kõvasti kasvanud: lisaks ajalehele on ajakirjad, stuudioprojektid, podcast’id. Meil on mitu fotograafi ja meil pole jaotust, kes mida pildistab – me pildistame kõike.
Üks päev võib välja näha nii: hommikul – pildistamine kohtus, siis – ajakirja Naisteleht kangelanna, seejärel – töö stuudios, kus salvestatakse podcast’i või meeleavaldus Toompeal. Päevas on üks kuni viis pildistamist.
Pildistamised ei toimu alati Tallinnas, sageli tuleb sõita teistesse linnadesse ja asulatesse. Just see mulle meeldibki: rutiini ei ole, iga päev on erinev.
– Milline žanr on sulle kõige südamelähedasem?
– Uudised on alati huvitavad – seal on dünaamikat ja ettearvamatust. Sport pakub samuti emotsioone. Kuid ma ei tooks midagi ühte eraldi välja.
Mis mulle aga eriti huvi ei paku, on pildistamised selliste fotogaleriide jaoks, mis on formaadis “kes käisid üritusel”. Professionaalsest küljest ei anna need fotograafile suurt midagi. Kuid lugejatele see formaat meeldib – järelikult on seegi osa tööst.
– Kas on olnud pildistamist, mis osutus eriti raskeks?
– Kord saadeti mind surnukuuri. Oli vaja pildistada lahkunu matusteks ettevalmistamise protsessi artikli “Viimane meik” tarvis.
Veetsin seal kaks tundi – see oli väga raske. Miljöö, lõhn, olukord ise – kõik see mõjus rusuvalt. Mingil hetkel tajusin, et võin murduda. Kuid võtsin end kokku, hingasin paar korda sügavalt sisse ja välja ning jätkasin tööd. Huvitav on see, et oma kohustusi täitva töötaja rahulikkus kandus tasapisi üle ka minule.
– Sa ei pildista pulmi, miks?
– Olen proovinud ja mõistsin üsna kiiresti, et see pole minu jaoks.
– Kas vastutus hirmutab?
– Ei, asi pole selles. Olen oma professionaalsuses kindel. Pigem pole mulle südamelähedane see ülesanne ise. Pulmafotograafias tuleb sageli emotsioone luua – näidata rõõmu, romantikat, vahel isegi “kiskuda” seda inimestest välja.
Aga fotoajakirjanduses olen ma vaatleja. Minu jaoks on oluline näidata olukorda sellisena, nagu see on, ilma lavastamata.
Pulmades peab aga fotograaf olema nii režissöör kui ka lavastaja, ja see mulle huvi ei paku.
Meisterlikkuse saladused
– Mis on fotograafias olulisem – tehnika või hetketunnetus?
– Alguses õpid tehnilisi nüansse, aja jooksul lisandub ka hetke “tabamise” meisterlikkus. Oskus olukorda ette näha, olla õigel ajal õiges kohas – see kõik tuleb kogemusega. Alguses on väga oluline tunda hästi tehnikat, millega pildistad, kompositsiooni aluseid, kaadri ülesehitust, valgust, ning seejärel algab juba looming.
Tänaseks võin kindlalt öelda, et pildistan teadlikult, läbimõeldult ning suudan ette näha hetke, mil saab emotsiooni tabada.
Tegelikult on mul väga hea meel, et žürii nägi minu fotos sedasama, mida nägin mina: kurbust ja nukrust, inimeste sisemist seisundit, ning oskas seda kaadrit hinnata.
– Kas on teemasid, mille juurde sa tagasi pöördud?
– Ühte kindlat püsivat teemat mul pole, kuid juhtub, et miski haarab päriselt kaasa ja siis hakkan sellesse süvenema.
Nii sai üheks mu esimeseks projektiks „Hipodroom“. Toimetuse ülesandel läksin pildistama veterinaari, kuid sattusin äkki hoopis teise, peaaegu paralleelsesse maailma.
See on unikaalne ajalooline paik Tallinna kesklinnas: hipodroom avati 1923. aastal president Konstantin Pätsi osavõtul. See keskkond paelus mind sedavõrd, et hakkasin seal regulaarselt käima, vaatlema ja inimestega tutvuma. Lõpuks tegin hipodroomi 100. aastapäevaks 2013. aastal fotonäituse, mida näidati esmalt otse selle territooriumil ja seejärel kaubanduskeskuses Solaris.
Praegu seda kohta endisel kujul enam pole: maa müüdi maha, sinna ehitatakse uut kvartalit ning hipodroom kolis Saku valda. Seetõttu on eriti väärtuslik, et mul õnnestus see jäädvustada.
Teine oluline projekt räägib balletist ja see sündis 2020. aastal koroonaajal. Mul tekkis huvi, kuidas artistid end vormis hoiavad, kui etendusi ei toimu ja treeningsaalid on kinni. Pakkusin ideed rahvusooperile Estonia ning see leidis toetust.
Tulemusena pildistasin artiste nende kodudes treeningute ajal. Teater andis kõikidele artistidele spetsiaalsed treeningmatid, millel varvaskingad koduste proovide ajal ei libiseks.
Mõlemat projekti tunnustati pressifotode konkursil ning fotoseeria “Rahvusballett karantiinis” sai peaauhinna kategoorias „Olemus“.
– Kas on fotograafe, kelle töid sa jälgid ja kellelt õpid?
– Jälgin selliste suurte uudisteagentuuride fotograafe nagu Getty Images, mis kajastab uudiseid üle kogu maailma, samuti ajaloolist agentuuri Magnum, kuhu on koondatud väga paljude äärmiselt tugevate fotograafide tööd – ma ammutan neilt sõna otseses mõttes professionaalset inspiratsiooni: Gueorgui Pinkhassov, Alex Webb, Bruce Gilden, Christopher Anderson, Pieter Ten Hoopen.
„Andsin peaministrile nõu“
– Kellega on keerulisem töötada – tuntud või tavaliste inimestega?
– Inimesed on väga erinevad ja see ei sõltu kuidagi nende staatusest. Mäletan üht naljakat seika oma karjääri alguses: mind saadeti pildistama peaminister Andrus Ansipit, kes pidi “inimlikuma” kuvandi loomiseks Pirital rulluiskudega sõitma. Olin muidugi kohutavalt närvis: ikkagi esimene sellise tasemega pildistamine.
Ja korraga ilmub Ansip teksapükstes ja rulluiskudel, sõidab minu juurde ning hakkab küsima, kuidas tal on parem seista ja mida kaadris teha. Tuli end kiiresti kokku võtta ja talle nõu anda.
Nii et võib öelda, et olen olnud peaministri nõunik – meenutan seda siiani naeratusega.
– Mis on sinu jaoks õnn?
– Minu jaoks peitub õnn lihtsates asjades: armastatud töö, pere ja sõprade toetus ning tasakaal töö ja kodu vahel.
INFOKS
- 09.1982 – sündis Tallinnas
- 1990–1998 – Tallinna Linnamäe Vene Lütseum
- 1998–2002 – Tallinna Lasnamäe Mehaanikakool
- 2002–2004 – Tallinna Sidekool
- 2004–2005, 2006–2007 – fotograaf nädalalehes Den za Dnjom
- 2006–2006 – fotograaf nädalalehes Vesti Nedeli
- 2007–2009 – fotograaf Presshouse OÜ-s
- 2010–2012 – fotograaf ajalehes Kulturnaja Stolitsa
- 2012 – … – fotoajakirjanik Õhtuleht Kirjastuses
- Perekonnaseis: suhtes
- Lapsed: Darja (8) ja Lev (12)
- Hobid: lauatennis, discgolf, jalgrattasõit ja Vespa rolleriga sõitmine
Kommentaar
Kaupo Kikkas, žürii liige
Stanislavi foto köitis kohe minu tähelepanu ning žürii otsus oli peaaegu üksmeelne.
Tõeliselt hea töö peab endas ühendama kolm eri omadust: lugu ennast ja selle uudisväärtust, fotograafilist jutustust ning foto üldist visuaalset esteetikat. Pole just palju töid, kus kõik need kolm omadust on võrdselt tugevad, kuid see foto on tõepoolest selline.
