Sillamäe Kultuuri- ja Huvikeskuses (Hariduse 21) avati Irina Barsegyani ebatavaline rahvarõivaste ja fotode näitus „Naiste jõud“. Eksponaadid on valmistatud vanadest kangastest, perekonnalugudest ja väga isiklikust huvist oma juurte vastu, kirjutab ajakirjanik Marina Andrejeva.
Selliseid näitusi on raske sõnadega kirjeldada. Parem on lihtsalt astuda rõivakomplekti juurde ja uurida tähelepanelikult tikandit. Mõista, kui mitmeid tunde käsitööd on nendesse mustritesse peidetud. Kujutleda naist, kes võinuks kanda seda särki või sarafani. Mõista, et rahvariided ei ole minevik. See on mälu.
Ja naiste vägi, millest kõneleb ka näituse pealkiri, seisnebki vahest just võimes seda mälu hoida ja edasi anda.
Rahvarõivad on midagi enamat kui lihtsalt riietus
Portreedel on tänapäeva Eestis elavad naised. Kuid neil on seljas riided, mida kandsid nende vanavanaemad: sarafanid, tikitud särgid, pärjad, keerulised peakatted.
Ja korraga saab selgeks – siin pole küsimus niivõrd riietuses, kuivõrd iseloomus.
Esmapilgul tundub, nagu oleksid kostüümid toodud välja muuseumiarhiividest. Ent tegelikkuses on vaataja ees autoriprojekt, mille on loonud disainer ja pärimusrõivaste uurija Irina Barsegyan.
Ja on vähemalt kolm põhjust, miks seda näitust külastada.
Esimene põhjus. Üks autor – ideest kuni viimase pisteni
Kõik ekspositsioonis olevad rõivad on ühe inimese välja mõeldud ja valmistatud. Nende loomiseks kulus Irinal poolteist aastat hoolikat tööd.
Lisaks astus Irina selles projektis üles ka fotograafina. Rahvarõivastes projektis osalejate pildid on samuti tema kätetöö.
Hariduselt on Irina Barsegyan slaavi rõivastuse ajaloolane. Seetõttu pole rahvarõivaste teema siin pelgalt dekoratiivne ega juhuslik. Iga kostüümi taga on aastatepikkune huvi pärimuskultuuri vastu ja allikate põhjalik uurimine.
Iga näitusel eksponeeritud kostüüm on rekonstruktsioon. Kuid mitte muuseumikoopia, vaid pigem traditsiooni kunstiline tõlgendus. Irina Barsegyan uuris vanu fotosid, etnograafilisi albumeid, muuseumikatalooge, süvenes piirkondlikesse erinevustesse: kus kanti sellist sarafani, millised nägid välja särgid ühes või teises kubermangus, milliseid ornamente peeti kaitset pakkuvaks.
Kunagi võis riietuse järgi aru saada, kust on inimene pärit, kas naine on abielus, kui vana ta on ja isegi millisesse seisusesse ta kuulub.
Seetõttu on rahvarõivas omamoodi kultuurikood.
„Vanades rõivastes on peidus väga palju tähendusi,“ ütleb Barsegyan. „See kätkeb endas nii kaitset, heaolu sümboleid kui ka ettekujutust ilust.“
Teine põhjus. Eelmise eluga kangad
Veel üks projekti ootamatu eripära peitub materjalides. Kui keegi ootab kalleid ajaloolisi kangaid, ootab teda ees üllatus. Peaaegu kõik rõivad on valmistatud teise ringi materjalidest.
Kangaid leidis Irina kust juhtus: kaltsukatest, kirbuturgudelt, mõnikord tuttavate vanadest kappidest. Üks tõi unustatud laudlinu, teine vanu kleite, kellelgi leidus kangatükke, mis olid aastakümneid niisama seisnud.
Autor lõikas need ümber, värvis, tikkis ja töötles – kõike seda käsitsi. Paljusid kangaid pesi ta spetsiaalselt läbi ja kuivatas ereda päikese käes, et neid vanandada ja anda neile „päevinäinud” ilme.
Nendel kangastel oli juba oma elu. Nüüd tekkis aga veel üks.
Ja selles võib leida peaaegu filosoofilise tähenduse. Rahvariideid valmistati alati sellest, mis käepärast oli. Neid õmmeldi kodus, kaunistati käsitsi, pärandati põlvest põlve.
Mingis mõttes taastab Barsegyani projekt selle traditsiooni loomuliku loogika – säästva suhtumise kangasse, töösse ja mällu.
Kolmas põhjus. Isiklik lugu
Näitusel esitletud fotodel kannavad tänapäeva naised rekonstrueeritud rahvarõivaid. Nii jõuavadki vanad rõivad taas inimese selga, mitte ei seisa pelgalt mannekeenil.
Modellideks valiti venekeelses keskkonnas tuntud ühiskondlikult aktiivsed naised, kelle hulgas on kirjastuse KPD juht Valentina Kašina, ajakirjanik Jelena Poverina, ooperilaulja Maria Veretenina, teatriloolane Svetlana Jantšek, ühiskonnategelane Tatjana Lavrova ja paljud teised.
Projektis on esindatud ka Sillamäe elanik – koreograaf ja tantsustuudio Antree juht Nadezhda Slyusarenko.
Igale projektis osalejale valiti rõivastus eraldi pärast pikka vestlust tema päritolust ja perekonnaloost. Enne pildistamist pidid paljud modellid omaenese juurtes veidi selgust saama. Sest rahvarõivas – see on alati ajalugu.
Ümbersündimise maagia
Irina Barsegyani sõnul toimus fotosessioonide ajal midagi hämmastavat. Naised muutusid rõivaid selga pannes sõna otseses mõttes silme all. Teistsugune rüht, sujuvamad liigutused ja isegi hääl muutus pehmemaks.
Tundus, justkui tooksid vanad rõivad inimesele tagasi sisemise tasakaalutunde. Just seda hetke püüdiski kaamera tabada.
Fotodel ei ole pelgalt kaunid jäädvustused. Need on portreed inimestest, kes on kas või hetkeks omaenda ajalooga kokku puutunud.
Infoks
Kuidas „Naiste jõud“ alguse sai?
Projekt sai alguse mõne aasta eest. Irina Barsegyan on slaavi rahvarõivaste vastu huvi tundnud juba pikka aega, uurides nende sümboolikat ja piirkondlikke eripärasid. Järk-järgult küpses idee rõivaid mitte lihtsalt rekonstrueerida, vaid tuua need tagasi elavasse ruumi. Mitte muuseumikappi, vaid elava inimese selga.
Nii sündisid esimesed komplektid, seejärel fotosessioonid ja lõpuks ka näitus.
Projekti „Naiste jõud“ esmaesitlus toimus 2022. aasta märtsis Tallinna rahvaste muuseumis keerulisel ajal, mil juurte ja kultuurimälu teema oli eriti terav. Tänaseks rändab näitus ringi mööda Eestit.
Küsimus – vastus
„Milliseid peretraditsioone te kõige rohkem armastate?“
