Veel eile tundus vaidlus NATO tuleviku üle olevat ekspertide pärusmaa. Täna kõlab see aga praktilise julgeolekuküsimusena: mis täpselt heidutab vastast, kui garantiid muutuvad kauplemisobjektiks? Euroopa peab kiiresti suureks kasvama, idatiib aga veelgi kiiremini, kirjutab ajakirjanik Andrei Demenkov, meediaprojekti “Realnaja Baltija” autor.
Hiljuti kõlas meedias Taani julgeolekupoliitika uurija Ole Wæveri terav seisukoht: ta peab võimalikuks, et NATO laguneb loomulike protsesside tagajärjel ja on võib-olla olemuselt juba „surnud“.
Tähtis pole isegi see, kui täpne see metafoor on, vaid see, miks see üldse veenvalt kõlab. Euroopa praegune hirm ei seisne selles, et keegi kirjutab homme alla alliansist lahkumise paberile. Hirm on muus: garantiid võivad muutuda tingimuslikeks, heidutus aga toimib vaid siis, kui vastane usub vastuse automaatsusesse.
NATO on ka varem kriise üle elanud: vaieldud on raha, n-ö profiiliväliste missioonide ja alliansi laienemise üle. Kuid praegune ärevus on kvalitatiivselt teistsugune. See puudutab antud lubaduse usaldusväärsust. Kui liidust hakatakse rääkima kauplemise ja allahindluste keeles, muutub kollektiivkaitse „reeglist“ lihtsalt üheks “võimalikuks variandiks”.
USA ei taandu paberil, vaid peades
Ameerika ei pruugi küll formaalselt lahkuda, kuid muutub loogika ise: liitu tajutakse üha enam tehinguna. Signaalid selle kohta, et kohustusi saab “üle arvutada”, “uuesti läbi rääkida” või siduda jooksva poliitilise kauplemisega, löövad otse NATO südamesse.
Allianss ei püsi mitte põhikirjal, vaid kindlustundel: rünnak ühe vastu tähendab kõikide vastulööki. Kui see kindlustunne hajub, tekib kiusatus piire testida.
Ja see testimine ei näe tingimata välja nagu tankid. Sagedamini on need provokatsioonid, küberrünnakud, surve infrastruktuurile, reaktsiooni testimine „hallidele“ intsidentidele, mängimine ühiskondlikul lõhestumisel ja sõjakulutustest tingitud väsimusel.
“NATO surm” ei ole Wæveri loogika järgi sündmus, vaid seisund: sees peetakse endiselt istungeid, võetakse vastu deklaratsioone ja kooskõlastatakse plaane, kuid väljastpoolt pole enam selge, kas tõehetkel ka reaalsed sammud järgnevad. Formaalselt on kõik paigas, kuid usaldus, mis peaks hoidma vastast järgmist sammu astumast, nõrgeneb.
Ja mida rohkem on kahtlusi selles, kes ja kuidas otsuseid vastu võtab, seda suurem on risk, et neid otsuseid püütakse väljastpoolt tagant sundida.
Riskid on kasvanud eriti tugevalt pärast seda, kui NATO vaieldamatu liider USA hakkas ilmutama märke huvi jahenemisest Euroopa asjade vastu.
Euroopa blokk NATO sees
Sellel taustal kõlavad jutud „Euroopa vägedest“ taas päästva ideena. Kuid võti ei peitu loosungis Euroopa ühisarmeest. See on liiga pikaajaline ja poliitiliselt mürgine projekt.
Realistlik tee on teistsugune: Euroopa sammas NATO sees. See tähendab olukorda, kus Euroopa on suuteline ise kriitilisi lünki täitma, ootamata ära ameeriklaste “situatsioonipõhiseid otsuseid”. Sellise lähenemisviisi korral säilib NATO kui süsteem, kuid muutub vähem haavatavaks USA poliitiliste kõikumiste suhtes.
See ei tähenda „USA asendamist“, vaid seda, et baaskaitsevõime küsimustes ei sõltuks nende sisepoliitikast: õhutõrje, laskemoon, logistika, luure, side, küberkaitse, reservide valmisolek ja kriitilise infrastruktuuri kaitse.
Lisaks sellele veel valdkond, mida NATO kui organisatsioon peaaegu üldse ei valda: tootmise käivitamine ja pikad hanketsüklid. Siin tuleb kaasata EL kui Euroopa „rahakott ja tehas“ ning alles seejärel integreerida tulemus NATO plaanidesse ja standarditesse.
Muidu tekib igavene nõiaring: poliitiline tahe justkui on, aga materiaalset baasi selle all pole.
Eesti jaoks pole oluline loosung, vaid kiirus
Idatiiva väikeriikide jaoks on see nihe eriti tundlik. Ebakindluse tingimustes vea hind kasvab: kui vastane otsustab, et „automaatsus“ on katki, testib ta just nõrku kohti ja just seal, kus saab panuseid kiiresti tõsta.
Venemaaga piirnev ja ülejäänud Euroopast suhteliselt isoleeritud Eesti on sellisel juhul ilmselge kandidaat.
Ja mida kauem liitlased vaidlevad, seda enam jääb ruumi katsetele kasutada ära otsustamatust: esmalt testimine hübriidtasandil, seejärel ohulävendi tõstmine ja lõpuks katse suruda peale “uut normaalsust”.
Seetõttu on Eesti jaoks praktiline järeldus lihtne: ei võida mitte see, kes kõige valjemini „NATO surma“ üle vaidleb, vaid see, kes uue reaalsusega kõige kiiremini kohaneb.
See ei tähenda paanilist usku imedesse ega katset ehitada „teist NATO-t“, vaid järjekindlat panustamist Euroopa võimete raamistikku: ühishanked, tootmise kiirendamine, liitlaste vastuvõtu infrastruktuuri arendamine, reservi väljaõpe, vastupanuvõime hübriidrünnakutele ning energeetika ja side kaitse.
Ja tõepoolest, olulised on isegi “igavad” asjad: laod, remondibaasid, transport, ühilduvus ja varud. Seda kõike on vaja iga stsenaariumi korral, isegi siis, kui USA jääb tugevaimaks liitlaseks.
Kui Euroopa suudab oma tugisamba õigeaegselt üles ehitada, jääb NATO praktilises mõttes “ellu”, isegi kui vana mudeli romantika kaob. Kui ei jõua, kõlavad sõnad ühtsusest üha vaiksemalt ja testimiste risk aina kasvab.
Formaalselt võib allianss eksisteerida veel kaua. Kuid Wæveri püstitatud küsimus on ebameeldivalt täpne: kas see toimib ka siis, kui seda reaalselt vaja läheb?
