Hiiglaslikud kommunaalkulud Eestis on praegu teema number üks. Erinevate erakondade esindajad näevad olukorrast väljapääsu erinevalt: ühed nõuavad kompensatsioone, teised rõhutavad uute tootmisvõimsuste rajamise vajalikkust.
Pikaajalise strateegia kolm sammu
Lauri Laats, Riigikogu liige, Keskerakonna aseesimees
Eelmisel nädalal esitas erakond Riigikogule otsuse eelnõu, mis näeb ette korraga mitut toetusmeedet.
Tegime ettepaneku langetada käibemaksu ja kehtestada elektrihinna lagi, anda riiklike toetustena otsest abi sotsiaalselt haavatavatele rühmadele ning väikese ja keskmise suurusega ettevõtetele. Kõrgete elektrikulude ning toidu ja teenuste hinnatõusu tõttu on käibemaksu laekunud oodatust rohkem. Selle üsna märkimisväärse vahe võiks suunata inimeste ja ettevõtete toetamiseks.
Pakkusime välja kiireid kriisivastaseid meetmeid, mille eesmärk on aidata inimesi siin ja praegu. Kuid see on olemuselt siiski vaid “tulekahju kustutamine”.
Oleme korduvalt rõhutanud, et tekkinud kriisi põhjused pole juhuslikud, vaid on valitsuse asjatundmatu ja reaalsusest äärmuslikult irdunud energiapoliitika seaduspärane tagajärg. Et jaanuarikuuga sarnased olukorrad ei muutuks meie jaoks igapäevaseks, on selles valdkonnas hädavajalik pikaajaline strateegia.
Esiteks tuleb loobuda meeletust plaanist põlevkivitööstus kokku tõmmata, sest ainult juhitavate tootmisvõimsuste abil on võimalik tagada võrgu töökindlus, taskukohase hinnaga energia ning sõltumatus impordist.
Lisaks läheb põlevkivijaamade moderniseerimine maksma 2,6 korda vähem kui näiteks meretuuleparkide ehitamine.
Teiseks tuleb EL-i tasandil saavutada kvootide hinnalae kehtestamine. Pädeva poliitika elluviimine selles valdkonnas läheb riigile tunduvalt vähem maksma kui pidev “tulekahjude kustutamine”.
Pealegi sõltuvad elektrihindadest ja turu stabiilsusest otseselt nii ettevõtete tegevus kui ka inimeste heaolu, mis omakorda määrab kogu majanduse käekäigu.
Miks ei ole selliseid meetmeid varem rakendatud? See küsimus tuleks esitada praegusele valitsusele. Paraku ei püüa see inimesi ja ettevõtteid toetada, vaid on hoopis valmis võtma viimasegi peredelt ja pensionäridelt – ühiskonna kõige haavatavamatelt sihtgruppidelt.
Praeguse energiapoliitika peamine probleem seisneb selle faktilises puudumises. Meil puudub energiapoliitika kui selline. Iga riigi eesmärk on tagada energiajulgeolek. Selleks on vaja riigisiseseid juhitavaid tootmisvõimsusi, mis kataksid täielikult elektrivajaduse, et mitte sõltuda impordist.
Suvel ostsime poole energiast Soomest, kus see oli odavam. Minister Sutt teatas rõõmsalt, et mõne aasta pärast suletakse põlevkivielektrijaamad. Jaanuaris said inimesed aga hiiglaslikud arved ning seesama minister soovitab nüüd oodata kevadeni, mil need peaksid langema. Millisest strateegiast saab siin üldse rääkida? Seda lihtsalt ei eksisteeri.
Käibemaksu tuleb langetada
Vladimir Svet, endine taristuminister ja Tallinna linnavolikogu liige, Sotsiaaldemokraatlik Erakond
Eesti võtmeprobleem on suhteliselt kõrgete energiahindade ja elanikkonna suhteliselt madalate sissetulekute koosmõju. Eurostati andmetel moodustasid 2024. aastal kulutused elektrile, gaasile ja küttele 8,2% kõigist kodumajapidamiste kuludest, samas kui Euroopa Liidu keskmine näitaja oli vaid 4,6%.
Toetusmeetmetest rääkides tahan esile tõsta: valitsuse esindajad viitavad võimalusele pöörduda abi saamiseks omavalitsuste sotsiaalosakondadesse. Formaalselt on see õige, kuna peamiseks abimeetmeks jääb toimetulekutoetus. Kuid toimetulekupiir, millest sõltub nii toetuse suurus kui ka saajate ring, on endiselt väga madal.
Sotsiaaldemokraadid tegid ettepaneku tõsta toimetulekupiiri 200 eurolt 300 eurole, et laiendada abile õigustatud perede ringi, kuid valitsus nõustus seda suurendama vaid 220 euroni kuus.
See on märkimisväärselt vähem kui kumulatiivne hinnatõus pärast eelmist tõstmist 2022. aastal – inflatsiooni arvesse võttes on riikliku abi reaalne suurus isegi veidi vähenenud.
Lühiajalises plaanis ei ole kalli energia probleemi võimalik täielikult lahendada – seda saab vaid kompensatsioonidega leevendada Universaalseid toetusi on küll lihtsam hallata, ent need on riigieelarvele kulukamad, samas kui sihipärased meetmed on säästlikumad, ehkki nõuavad enam aega ja vaeva.
Seetõttu algatas sotsiaaldemokraatide fraktsioon seaduseelnõu kaugkütte käibemaksu langetamiseks 9%-le alates järgmisest aastast. Soodusmäära ei tohi segi ajada dotatsiooniga: tarbija maksab endiselt sooja eest, lihtsalt riik kergitab selle hinda maksude näol vähem.
Seejuures, kuna sel talvel ei ole oodata täiendavaid riiklikke abimeetmeid, võiksid osa toetusest tagada kohalikud omavalitsused. Selline samm läheks linnale maksma ligikaudu 1,5 miljonit eurot aastas, mis enam kui miljardi euro suuruse eelarve puhul ei ole sugugi üle jõu käiv kulu. Paraku ei ole linnavalitsuselt siiani positiivset vastust tulnud.
Kompensatsioon ei ole lahendus
Õnne Pillak, Riigikogu Reformierakonna fraktsiooni juht
On täiesti mõistetav, et kõrged elektriarved on paljudele inimestele ja ettevõtetele valusad. Küll aga ei lahenda riigi poolt elektriarvete kinni maksmine põhiprobleemi, miks hind külma talve tõttu kõrgele ronib.
Kõrge hind on signaal, et teatud hetkedel on energiat vähe ja seda tuleb juurde toota. Hüvitised ei lisa süsteemi ühtegi megavatti uut tootmist, ei paranda varustuskindlust ega vähenda hinnatippe.
Kõrgete hindade vastu aitab uute tootmisvõimsuste rajamine. Sellega juba ka tegeleme. Kõige kiiremini ja odavamalt saab ehitada tuulikuid. Viimane vähempakkumise pakett on valitsuse laua peal. Kokku on Eestisse vaja ehitada veel umbes 100-120 maismaatuulikut, siis saame ühiskonnale arvutuslikult kõige odavama hinna. See on puhas majanduslik loogika.
Siin muutub eriti silmakirjalikuks nende poliitikute käitumine, kes ühelt poolt nõuavad riigilt aina uusi kompensatsioone, kuid teiselt poolt seisavad aktiivselt vastu tehnoloogiatele, mis suudaksid Eestis suhteliselt kiiresti ja turupõhiselt elektripakkumist suurendada ning hinda alla tuua. Need, kes võitlevad tuuleparkide vastu, võitlevad kalli elektri poolt.
Muidugi saan aru, et pikem vaade ei aita kõiki praegu ja nüüd. Neid inimesi, kellel on elektriarvete maksmine toimetuleku pärast tõeliselt raske, saab kõige paremini aidata kohalik omavalitsus ja see on ka omavalitsuse ülesanne. Samas Isamaa ja Keskerakond, kes riigilt nõuavad elektriarvete kompenseerimist, on Tallinnas võimul, aga seal nad seda ei tee. Riik pakub kõige haavatavamatele gruppidele leevendust toimetulekutoetuse kaudu.
Kolm praktilist sammu
Rain Epler, endine keskkonnaminister, Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna (EKRE) liige
Kulude kasv on suures osas poliitiliste otsuste tagajärg. Elektrihinna tõus ei ole “loodusseadus”, vaid poliitikast tulenev süsteemidisain: Euroopa ja Eesti tema tuules on vähendanud juhitavat tootmist (tuum, söe- ja gaasibaas, kohalikud kütused) ilma, et leiduks samaväärne juhitav asendus, mis on füüsikaliselt võimeline tagama energia kättesaadavust ja taskukohast hinda.
Selle tulemus on suurem hinnavolatiilsus, kõrgem süsteemikulu ja suurem sõltuvus imporditud kütusest. Eestis võimendab hinnatõusu see, et me ei ole enam võimelised ise oma energiavajadust katma ning sõltume suure nõudluse ajal impordist.
Viimane mõistlik energiapoliitikaga seotud otsus, mis Eestis tehti, oli see, kui 2019. aastal Martin Helme kehtestas Eesti Energiale omaniku ootuses nõude tagada 1000MW juhitava võimsuse olemasolu igal ajahetkel.
Millised võiksid olla võimalikud kiired meetmed? Kahjuks kiiret “imelahendust” ei ole, aga on kolm praktilist sammu, mis annavad mõju lähiajal ja vähendavad riski.
Esiteks, juhitava koduse võimsuse hoidmine ja töökindlus. Tuleb tagada, et põlevkivipõhine tootmine (jaamade valmisolek, hooldus, kütusevaru) oleks reaalselt kasutatav just talvistel tiputundidel. See vähendab vajadust importida kõrge hinnaga elektrit või sõltuda gaasimarginaalist.
Teiseks, tarbija arve komponendid: võrgutasud ja maksud ajutiselt ümber. Kui eesmärk on arve kiire leevendus, siis riigil on kõige kiirem hoob võrgutasude ja maksukomponentide ajutine korrigeerimine, eriti talvisel tipuperioodil. See ei lahenda süsteemset probleemi, kuid leevendab ajutiselt hinnasurvet.
Kolmandaks, pikaajalised fikseeritud hinnaga lepingud tööstusele ja suurtarbijatele. Tööstuse konkurentsivõime jaoks on kriitiline hinnastabiilsus. Riik saab toetada raamistikku, mis soodustab juhitava tootmise (ja hiljem tuuma) baasil pakkuda pikaajalisi lepinguid, mitte loota üksnes börsi hetkeseisule.
Kuni riiki juhivad praegu võimul olevad poliitilised jõud, on kõige tõenäolisem rapsiva ja eesmärgistamata energiapoliitika jätkumine. juhuenergia lisandub edasi, kuna ideoloogia ja kehtiv poliitiline raamistik toetavad seda, juhitava tootmise lisandumist ei toimu, olemasolevad võimsused amortiseeruvad ning hinnad jäävad volatiilseks, eriti talvel ja kriisihetkedel.
Kui soovitakse teist stsenaariumi — stabiilset ja tööstussõbralikku hinda — tuleb teha teadlik pööre: seada juhitav võimsus ja kriisivõimekus esikohale, ning käsitleda tuult-päikest rangete ülempiiridega kütusesäästjana, mitte eesmärgina. Loodetavasti toovad selle muutuse 2027. aasta valimised.
