Kui me ütleme “hinnad tõusevad”, peame tegelikult peaaegu alati silmas tarbijahinnaindeksit (THI). See pole vaid poekviitung, vaid üldistatud näitaja, mis peegeldab igapäevaelu maksumuse muutumist. Sel aastal muudavad nii Eurostat kui ka Eesti Statistikaamet inflatsiooni arvutamise metoodikat. MK-Estonia uuris, kuidas need uuendused tarbija rahakotti mõjutavad.
THI on üles ehitatud niinimetatud tarbimiskorvile – regulaarselt ostetavate kaupade ja teenuste kogumile, kuhu kuuluvad toiduained, kommunaalkulud, transport, eluase, meditsiin, riided ja vaba aeg. Igal positsioonil on oma “kaal”: leib ja elekter mõjutavad indeksit tugevamalt kui näiteks kino või lilled.
Riigile ja ühiskonnale on THI-d vaja eelkõige hindamiseks – just see näitab, kui palju on elu keskmiselt kallimaks läinud. Selle põhjal langetatakse otsuseid sotsiaalvaldkonnas, sealhulgas pensionide, toetuste ja elatiste indekseerimisel, samuti kujundatakse majanduspoliitikat – indeksid on oluliseks orientiiriks keskpankadele, valitsustele ja rahvusvahelistele institutsioonidele. Need võimaldavad ka võrrelda hinnataset eelmise aasta või isegi varasemate aastakümnetega.
Seejuures on oluline mõista: indeks on statistiline mudel, mitte konkreetse pere individuaalne kogemus. Kellelgi on suuremad kulutused üürile, kellelgi ravimitele või transpordile.
Euroopas kasutatakse kõige sagedamini kahte sarnast, kuid mitte identset näitajat: riiklikku tarbijahinnaindeksit (CPI) ja harmoneeritud tarbijahinnaindeksit (HICP). Esmapilgul tunduvad need sarnased, kuid nende eesmärgid on erinevad.
” Tarbijahinnaindeksi (CPI) arvutamise metoodikad on riigiti erinevad, mistõttu ei ole inflatsiooninäitajad alati omavahel võrreldavad. HICP kasutab harmoneeritud metoodikat, tänu millele muutub euroala riikide inflatsioon paremini võrreldavaks (arvestades muidugi erinevaid eeldusi ja tingimusi),” selgitab finantsanalüütik ja Tartu Ülikooli õppejõud Mark Kantšukov. “Kuid kõige tähtsam on see, et HICP ja CPI eesmärgid on erinevad: HICP on konstrueeritud eelkõige hindade stabiilsuse hindamiseks euroala riikides, lähtudes Euroopa Keskpanga (EKP) rahapoliitika strateegiast, mitte aga riigisisese elukalliduse mõõtmiseks.”
Lihtsamalt öeldes on CPI vaade riigi seest; Eestis arvutab seda Statistikaamet. HICP on aga vaade ülaltpoolt, riikide omavaheliseks võrdlemiseks. Seda määrab Euroopa Liidu statistikaamet.
Inflatsiooni hakatakse arvutama uutmoodi – aga millal?
Selle aasta algusest läks Statistikaamet üle uuele THI arvutamise metoodikale. Amet plaanis uuendusi ja 2026. aasta jaanuari hinnatõusu andmeid esitleda juba 6. veebruaril. Kuid alguses lükati avaldamine edasi 9. veebruarile, seejärel aga juba hoopis määramata ajaks edasi. Amet kinnitas, et andmed avaldatakse esimesel võimalusel.
Statistikaameti peadirektor Urmet Lee tunnistas, et on kahetsusväärne, et protsess on võtnud oodatust kauem: ” Me ei pane hetkel kokku mitte ainult selle aasta esimest tarbijahinnaindeksit ega võta kasutusele uusi metoodikaid, vaid teeme protsessi käigus ringi kogu tarbijahinnaindeksi tootmist ja automatiseerimist.”
Mark Kantšukov arvab, et uus metoodika tarbijainflatsiooni hinnangut oluliselt ei muuda.
” Uus metoodika lubab küll anda täpsemaid väärtusi, kuid ma ei usu, et vana ja uue metoodika järgi antud hinnangud hakkaksid kardinaalselt erinema,” arvab ekspert. ” Seetõttu ei oota ma ka mingeid olulisi muutusi inflatsiooniga seotud väljamaksetes elanikkonnale. Erineva arvutusmetoodika rakendamise mõju inimeste rahakotile jääb pigem marginaalseks. Elanike rahakotti mõjutavad ikkagi eelkõige tegelikud hinnamuutused kauplustes.”
Viis küsimust spetsialistile
Rasmus Kattai, Eesti Panga ökonomist
- Alates veebruarist hakatakse EL-is inflatsiooni arvestama uue metoodika järgi. Kuidas võib see mõjutada riigi võimalusi sotsiaaltoetuste rahastamiseks?
Eurostat ja Euroopa Liidu liikmesmaade statistikaametid kasutavad alates selle aasta algusest ühtlustatud tarbijahinnaindeksi (ÜTHI) komponentide osaliselt uut liigendust (ECOICOP versioon 2), mis inflatsiooni koondhinnangut ei mõjuta. Eestis on suurimaks inflatsiooniga indekseeritud riiklikuks sotsiaalsiirdeks pensionid, mida kõnealune metoodikamuutus samuti ei mõjuta. Ka pensionide rahastus on valdavalt seotud sotsiaalmaksu laekumisega ehk reaalsete majandusoludega.
- Kui olulised on metoodilised muudatused Euroopa Keskpanga otsuste jaoks – ning kas need otsused võivad kaudselt mõjutada ka kodumajapidamiste laene ja hoiuseid?
Kuivõrd praegune metoodikamuutus ei muuda rahapoliitiliste otsuste aluseks olevat euroala ÜTHI koondindeksit, siis pole hetkel näha, et sel oleks intressiotsustele ja sealt edasi tulenevalt laenuaktiivsusele või hoiustamise tingimustele nähtavat mõju.
- Kas metoodika ümber vaatamine võib viia olukorrani, kus ametlik inflatsiooninäitaja erineb sellest, kuidas hinnatõusu tajuvad pensionärid, pered ja fikseeritud sissetulekuga inimesed?
Enamik inimesi tajuvad inflatsiooni erinevana ametlikust näitajast. Selleks on mitu põhjust. Esiteks on inimeste ostukorvi sisu ja kulutuste struktuur üksteisest erinev ja harva, kui üldse kattub kellegi ostukorvi sisu statistilise keskmise ostukorviga, mida kasutatakse THI ja ÜTHI indeksite koostamisel.
Kuna väiksema sissetulekuga inimestel kulub suhteliselt suurem osa rahast eluasemele ja toidule, on nende kogetav elukalliduse muutus rohkem seotud nende kululiikide hindadega kui suurema sissetulekuga inimestel.
Teiseks on täheldatud, et hinnatõusu tunnetus on seotud ka ostude sagedusega — mida igapäevasem on konkreetne väljaminek, seda rohkem pannakse ka selle hinnamuutusi tähele.
- Kas Eesti Pank analüüsib, kuivõrd ametlikud inflatsiooninäitajad peegeldavad kodumajapidamiste tegelikke kulusid, sealhulgas toidule, eluasemele, kommunaalteenustele ja ravimitele?
Hinnastatistikat koostab Eestis Statistikaamet ning Eesti Pank analüüsib regulaarselt erinevate näitajate omavahelist kooskõla. Eesti Pangal ei ole võimalik kõikide hinnaindeksite kvaliteeti kontrollida, küll aga oleme juhtinud tähelepanu võimalikele ebakõladele hinnastatistikas sellistel puhkudel, kui alternatiivsetest allikatest pärinev informatsioon viitab ametlikust statistikast lahknevale hinnamuutusele.
- Mida soovitaksite tavainimestel eelarve planeerimisel arvestada, kui inflatsiooni mõõtmise statistilisi lähenemisi muudetakse?
Metoodiliste muudatuste poolt tingitud muutused inflatsiooni statistikas on kas olematud või tõenäoliselt marginaalsed võrreldes sellega, kui palju inimeste väljaminekud ja kogetav elukallidus sõltuvad igapäevastest valikutest toidupoes, sellest, kas kodus on fikseeritud või ujuva hinnaga elektripakett, kas poes saadakse kliendisoodustust (mis THIs ei kajastu), kas kaugkütte eest makstakse Põlvas või Põltsamaal jne.
Kui aga pilk ettepoole heita, siis nii käesolevaks kui ka järgmiseks aastaks näitavad prognoosid hinnatõusu tempo alanemist. Samas ei tasu unustada, et elame väga pinevas geopoliitilises olustikus, mis – nagu ka seni nähtud – võib erinevate kütuste hinda ühes või teises suunas pillutada.
Lahtine on seegi, millised saavad olema poliitilised valikud selleks, et koomale tõmmata laiaks kärisenud eelarve puudujääki — kui selleks kasutatakse maksusid, siis võib sel olla otsene mõju elukallidusele ja hinnatõusule.
Teadmiseks
Eurostat teatas samuti HICP arvestamise metoodilistest muudatustest, mis jõustusid alates selle aasta 4. veebruarist. Lisaks lülitati indeksisse esmakordselt hasartmängud kui osa vaba aja teenustest.
Esialgsetel andmetel juhib euroala inflatsiooniedetabelit Slovakkia, kus hinnad tõusid 4,2%. Kõige madalam näitaja – 0,4% – registreeriti Prantsusmaal. Eesti pole oma andmeid veel esitanud.
Kommentaar
Ron Luvištšuk, finantsekspert
Tarbijahinnaindeksi arvutamise metoodikat vaadatakse perioodiliselt üle, kuna tarbimisstruktuur ajas muutub. Kakskümmend aastat tagasi kulutasid inimesed rohkem kinole ja paberraamatutele, täna aga digiteenustele ja tellimustele. Selleks, et statistika peegeldaks tegelikkust, tuleb ostukorvi ja arvutusmeetodeid pidevalt ajakohastada.
1. jaanuarist plaanis Statistikaamet üle minna uuele metoodikale. Üks olulisemaid muudatusi on tegeliku ostuhinna, mitte poeriiulil oleva hinnasildi arvestamine. Varasemalt võeti arvesse kauba täishinda isegi siis, kui ostja soetas selle allahindlusega.
Lihtne näide: juust maksab 6,99 eurot, kuid ostja ostab seda regulaarselt soodustusega – oletame, 4,19 euro eest. Kui hiljem tõuseb täishind 8,99 euroni, kuid tegelik ostuhind jääb samaks, on ostja tegelik kulude kasv märkimisväärselt väiksem, kui hinnasildilt järeldada võiks. Just sellist erinevust peabki uuendatud metoodika arvesse võtma.
Tundub, et muudatuste rakendamisel tekkisid tehnilised ja metoodilised raskused, mistõttu vajavad andmed täiendavat kontrollimist.
Oluline on märkida, et need muudatused ei mõjuta lähiajal palkade, sotsiaaltoetuste ega pensionide indekseerimist. Kõik 2026. aasta arvutused põhinevad 2025. aasta andmetel. Uue süsteemi võimalik mõju võib avalduda alles hiljem – mitte varem kui 2027. aastal.
