12. detsembril lahkus meie seast doktor Adik Levin. Silmapaistev lastearst, meditsiinidoktor, uuendaja ja pikaaegne Tallinna Lastehaigla vastsündinute osakonna juhataja tähistas augustis oma 85. juubelit. MK-Estonia meenutab doktorit ning tema nõuandeid ja tähelepanekuid, mis pole ajaga oma aktuaalsust kaotanud.
Adik Levini ideed ema ja lapse koosviibimisest, humaansest vastsündinute ravist ning perede psühholoogilisest toetamisest pälvisid rahvusvahelise tunnustuse. Tema kontseptsioon imikute hooldamisest – lapsevanemate osalusel – oli oma ajast ees. Tallinna Lastehaiglas loodud süsteemi kasutatakse paljudes maailma riikides etalonina, n-ö kuldstandardina.
Ühes intervjuus rääkis Levin, et hakkas ema ja lapse koosviibimise eest haiglas võitlema juba 1970. aastate alguses: „Minu idee oli, et ema ja laps peavad koos olema. … Üsna pea märkasin, et selle süsteemiga on lapsed rahulikud, neil ei ole nii palju infektsioone, ja ma sain aru, et selline süsteem ongi lapse seisukohalt palju parem ja õigem. Lõpuks sai Moskvas tänu oma kandidaaditöö juhendajale aetud asjad niikaugele, et meie süsteem nimetati üleliiduliseks eksperimendiks ning see andis võimaluse natuke vabamalt hingata.“ (Elutark.ee)
Meditsiinist
„Minu põlvkonna arstid ei aktsepteeri kunagi telefonikonsultatsiooni. Telefoni teel võib nõu anda, kuid konsultatsioon eeldab ikka mitte ainult suhtlemist patsiendiga, aga ka läbivaatust… Nüüd oleme jõudnud veel kaugemale, kus arsti ja patsiendi suhtlemine on muutunud tihti totaalselt virtuaalseks ja see on tõsine ohu märk. …Inimlik kontakt arstiga ka ravib ja aitab patsiendil võita haigust palju kergemini,“ rääkis ta Õhtulehele.
„Probleem on selles, et kroonilisi haigusi pigem ainult diagnoositakse, kuid ei ravita. 21. sajandi arst ei ravi mitte patsienti, vaid analüüse ja uuringuid. See on tupik!“
jagas ta mõtteid ajalehega MK-Estonia.
„Arstina olen alati küsinud: miks peavad rikaste ja mõjukate riikide valitsused (ning nende survel ka väikeste riikide omad) sõjaliste kulutuste rahastamist tervishoiu rahastamisest tähtsamaks? Kui suunaksime need vahendid, mida maailm kulutab viie aasta jooksul sõjalisteks vajadusteks, siis leiaksime kahtlemata ravimi nii vähi kui ka diabeedi vastu… Kahjuks on reaalsus selline, et tankide ja kahurite ostmist peetakse olulisemaks kui inimeste terviseprobleeme,“ tunnistas dr Levin Eesti Päevalehele.
Pediaatriast
„Mis puudutab endist süsteemi, siis imestan tänaseni, kuidas see 90ndatel õnnestus ära lõhkuda. Ja ma protesteerisin siis palju. Isegi akadeemilise haridusega meedikud andsid järele kiusatusele, uskudes, et Läänes on kõik definitsiooni järgi parem. Nad osutusid enamuseks ja hääletasid suhteliselt hästi toiminud „vana“ pediaatria lammutamise poolt. Meie oponendid olid Läänest pimestatud, põgenedes kõige nõukoguliku eest… ehkki minu Saksa kolleegid palusid endist pediaatriat kui süsteemi mitte lõhkuda,“ rääkis Adik Levin väljaandele Zdorovje dlja vseh.
Toitumisest
„…Tuleb uuesti õppida supermarketist toitu ostma, soetada luup ja lugeda tähelepanelikult, mis etiketil ikkagi kirjas on. Mahla tuleb teha ise. Vorstide ja viinerite asemel osta liha ja küpsetada ise ahjupraadi. Eelistada merest püütud lõhet. Seedetrakt ei ole konteiner, kuhu võib kõike valimatult sisse loopida,“ jagas doktor soovitusi ajalehega MK-Estonia.
„Inimene peab teadma, et tema tervis sõltub esmajärjekorras toitumisest ja seejärel liikumisest. Et saada terveks, ei pea me tegema midagi muud, kui mitte sööma kõike valimatult,“ nentis ta ühes intervjuus väljaandele.
„Enne kui hakkate tablette võtma, jooge hommikul klaas sooja vett, et magu äratada… Kui joome vett, uhutakse minema jääkained, mis on hommikuks seedetrakti limaskestale kogunenud. See on üks tõhusamaid viise onkoloogiliste haiguste ennetamiseks,“ märkis Levin Arvamusfestivalil (ERR).
Saates „Kohv+“ loetles doktor tervisliku toitumise põhimõtteid: „Esiteks – individuaalne toitumine. Teiseks – kaalu jälgimine. Kolmandaks – suhkrut ei tohi palju süüa. Soola – minimaalselt. Köögiviljad: kui lillkapsas on kaks nädalat seisnud, pole selles enam midagi kasulikku – tuleb osta külmutatult. Magama heites mõelge, kuidas ja kus te sööte, nii saate end aidata.“
Vaktsineerimisest
„Meie riigi vaktsineerimispoliitika on hambutu. Kõik on jäetud lapsevanemate otsustada. Sotsiaalministeerium ütleb, et vanemaid tuleb veenda, nendega tuleb rääkida, neile tuleb pai teha, ja vaat siis ehk lähevad nad vaktsineerima. Nemad aga istuvad Googles, loevad sealt midagi, loovad kohe oma gruppe, kirjutavad seal, ja tulemusena on immuniseerimise tase riigis langenud juba 93–94 protsendini… Kui immuniseerimise tase langeb veelgi madalamale, siis arvestage, kallid lapsevanemad, et teie lapsed hakkavad lasteaedades ja koolides haigestuma,“ hoiatas doktor intervjuus ERR-ile.
Armastusest ja abielust
„Kui sa kavatsed lahutada, siis ära abiellu. Ma ei mõista seda. Ma võitlesin selle nimel, et Dinast saaks minu naine. Ja ta pühendas mulle oma elu Kui ma olen midagi saavutanud, siis tänu temale. Ja mina pean talle samaga tasuma. Arvan, et minu põlvkonna inimestel on abielust veidi teistsugune arusaam – oleme sügavamad ja tõsisemad. Ja oskame hinnata, mis on hea ja mis on halb,“ tunnistas ta Raadio 4 eetris.
Lastest
„Minu arvates on lastel praegu väga suur koormus. Ja nad võivad väga kiiresti läbi põleda. Kõik need huviringid, see kõik on lapse ajule nii keeruline. Ma arvan, et „kiirustada tuleb aeglaselt“. Las ta tegeleb mõne asjaga, aga sellistega, mis talle meeldivad,“ jagas Levin mõtteid Raadio 4 saatejuhtidega. „Praegu on nii tähtis hoida iga last – sest sündimus on meil jahmatavalt väike. Et Eesti ja eesti rahvas säiliks, peaks igas peres olema 2,1 last. Aga meil on aga kuskil 1,3. Olukord on kohutav.“
Ja lisas: „Paljusid vene lapsi sunnitakse nii kiiresti eesti keelele üle minema vaid seetõttu, et poliitikud seda tahavad – see on vale. Sest venekeelsed lapsed kannatavad selle pärast. See ei ole võrdõiguslikkus. See on lihtsalt kirvega raiumine.“
TAUSTAINFO
Adik Levin
- 17. august 1940 – sündis Valgas.
- 1959 – lõpetas Pärnu 1. Keskkooli.
- 1968 – lõpetas Leningradi Pediaatriainstituudi, seejärel töötas Kasahstanis.
- 1979–2024 – Tallinna Lastehaigla vastsündinute osakonna juhataja.
- Üks Tallinna Lastehaigla Toetusfondi asutajatest.
- Reisis läbi kogu maailma, pidas loenguid enam kui 30 riigis.
- Kirjutas üle 10 raamatu ja hulgaliselt artikleid tervise ja meditsiini teemadel.
- Pälvis mitmeid kõrgeid autasusid, sealhulgas Eesti Punase Risti I klassi teenetemärgi (2005) ja Tallinna teenetemärgi (2017). 2015. aastal pälvis elutööpreemia ja tiitli „Laste ja noorte lemmik“.
- Eesti valitsus esitas ta kandidaadiks ÜRO Lapse Õiguste Komiteesse.
- Suri 12. detsembril 2025.
KOMMENTAAR
Alla Jakobson, vandeadvokaat, üle 20 aasta Eesti Juudi Kogukonna esinaine, kogukonna nõukogu liige
Meie teed ristusid tihedalt viimase kahekümne aasta jooksul. Adik Levin oli arst, mina jurist. Oli teemasid, kus mina vajasin tema professionaalset ja tema omakorda minu juriidilist abi.
Ta esines korduvalt juudi foorumitel „Jahad“ – see sõna tähendab „koos“ –, kohtus kogukonna liikmetega, jagas oma teadmisi ja muidugi raamatuid. Viimastel aastatel köitis teda eriti õige toitumise teema. Ta oskas rääkida väga huvitavalt.
Adik Levin oli hämmastavalt delikaatne ja pehme inimene. Temas oli tunda elujanu.
Tema saatus ei olnud lihtne: ta sündis Eesti väikelinnas, elas pikka aega Kasahstanis ja naasis kodumaale juba täiskasvanud mehena. Siin ehitas ta üles karjääri ja kujundas omaenda professionaalse visiooni – ning oskas seda ka kaitsta. Ta ei kartnud kunagi. Kui idee võis tuua kasu patsientidele, eriti lastele, tegutses ta sihikindlalt ja järjepidevalt.
Tema peamisteks patsientideks olid vastsündinud – enneaegsed lapsed, terviseprobleemidega imikud, ja nende kõrval noored, segaduses emad… Neisse suhtus ta erakordse tähelepanuga, samas kui personaliga võis ta olla range.
Tema peamised omadused – abivalmidus ja kaastunne – on see, mida võib nimetada meditsiini humaansuseks.
Ta rääkis vabalt nii vene kui ka eesti keelt. Oli hooliv abikaasa ja pühendas perele palju tähelepanu. Nägi alati laitmatu välja ja paistis silma igas seltskonnas.
Tal oli irooniline iseloom ja peen, intelligentne huumorimeel. Temas oli haruldast inimlikku sarmi ja sisemist positiivset energiat – ta oskas inimesi enda poole võita.
Paljud pered on talle tänulikud oma laste elu eest. Lisaks oli ta ju Eesti propageerija – reisis palju maailmas, pidas loenguid ja esindas Eesti meditsiini välismaal, rääkides siin sündinud lahendustest ja lähenemistest, mis said hiljem tuntuks kaugel väljaspool riigipiire.
KOMMENTAAR
Priit Reedik, arst Tallinna Lastehaiglas
1986. aastal kui lõpetasin Tartu Ülikooli, nappis Tallinna Lastehaigla vastsündinute ja imikute osakonnas arste, sest mitmed neist olid lastehoolduspuhkusel. Nii juhtuski, et dr. Levin kutsus mind enda juurde tööle ning töötasin temaga koos mitmeid aastaid.
Osakonna juhatajana oli ta suurepärane. Pean ütlema, et ta oli inimene, kes kaitses oma töötajaid ja kolleege peaaegu isalikult. Kui kellelgi tekkis probleeme, püüdis ta neid alati lahendada rahulikult, viisakalt ja heatahtlikult. Ta ei tõstnud kunagi häält – see ei olnud tema loomuses. Ta võis küll pahaseks saada, kuid ei öelnud kunagi midagi halba. Kui suurtel visiitidel tekkis probleeme, lahendati need rahuliku arutelu käigus.
Ta oskas leida lahendusi ka keerulistes oludes. Tol ajal ei olnud meditsiinis alati lihtne vajalikke vahendeid saada, kuid temal õnnestus need ikka kuidagi välja võluda. Selles mõttes oli ta tõesti leidlik.
Tänu temale käisin kunagi ka Moskvas täienduskoolitusel. Kui mul seal kohapeal probleeme tekkis, aitas ta neid lahendada. Tal olid tutvused paljudes kohtades üle kogu tollase Nõukogude Liidu ning ta oskas neid kasutada kolleegide toetamiseks.
Otseselt selline õpetaja ta ei olnud, kes oleks sind eraldi kõrvale võtnud ja süstemaatiliselt juhendanud. Osakonnas tuli palju ise õppida. Kuid kõrvalt vaadates jäid mulle külge tema käitumismudel, suhtlusviis ja hoiakud. Usun, et midagi sellest on mul endalgi tänaseni meeles ja kasutusel. Minu jaoks on kõige olulisem see, mida temalt õppisin emadega suhtlemise kohta – tuleb osata inimesi ära kuulata.
Kui rääkida tema panusest meditsiini, siis see oli kahtlemata väga suur. Ta määrati osakonna juhatajaks kohe, kui siia tuli, ning juba kaheksakümnendatel aastatel hakkas ta järjekindlalt ellu viima suunda, mis oli talle eriti südamelähedane. Esmakordselt lubati emadel viibida haiglas ööpäevaringselt oma enneaegsete ja haigete vastsündinute kõrval. See oli midagi, mille tähtsust on raske üle hinnata ka maailma mastaabis. Just see lähenemine, mille ta osakonnas juurutas, tegi temast teerajaja. See, millega ta omal ajal alustas, on nüüdseks paljudes riikides, eriti Põhjamaades, järele tehtud ja viidud väga kõrgele tasemele.
Vahetult enne tema lahkumist Lastehaiglast renoveeriti tema eestvedamisel osakond – see oli justkui punkt, mille ta oma tööle pani.
Usun, et patsiendid ja lapsevanemad hindasid teda väga. Seda oli näha juba sellest, kui sageli tema ukse taga käidi. Ma ei kujuta ette, et ta oleks kedagi halvasti kohelnud – isegi kui ta mõnikord pidi kedagi korrale kutsuma, jäi ta valdavalt lugupidavaks ja rahulikuks. Kindlasti austasid teda ka vanemad.
Meil oli palju toredaid kohtumisi ka pärast seda, kui ta oli osakonnas aktiivse töö lõpetanud. Ta käis seal endiselt, tundis huvi toimuva vastu ning olime pidevalt telefonikontaktis. Külastasime teda ka Vääna-Jõesuus asunud suvilas. Need olid väga soojad õhtud: ta suitsutas kala ja tema abikaasa Dina tegi suurepäraselt süüa. Need olid tõesti väga meeldivad koosviibimised.
Jään teda alati mäletama kui suure südamega suurepärast arsti ja kolleegi.
Adik Levin endast
„Mind kavandasid mu vanemad Dveira Levin-Šames ja Nehemia (Naum) Levin Eesti ajal, aga sündisin ma juba nõukogude ajal – 1940. aasta augustis. 2010. aastal täitus mul 70 eluaastat ja arvan, et meie põlvkond on väga õnnelik põlvkond. Seda, mida meil tuli üle elada ning mida oma silmaga näha ja tunda, pole inimkonna ajaloos näinud ükski teine põlvkond!
Meie pere evakueeriti Siberisse… Kui naasime – stalinism… Mäletan, kuidas isa taheti tappa… ta saadeti kolhoosi tööle, ent ta oli pärast sõda ühe käega… Gagarin lendas kosmosesse… Siis tuli mustvalge ekraaniga teler, värviteler, seejärel internet, mobiiltelefon…
* * *
Ema poolt on meie sugupuu Baltimaades jälgitav alates seitsmeteistkümnendast sajandist. Vanavanavanaisa on pärit Vilniusest. Vilniuses olevat isegi tema-nimeline tänav, ta oli rabi. Baltimaad jäävad mulle terveks eluks kodumaaks. Minu vanaisa, perekonnanimega Šames, oli omamoodi ärimees, ostis-müüs. Kahjuks ei tahtnud ta sõja alguses koos minu ema ja isaga evakueeruda. Ta ei uskunud, et midagi halba võib juhtuda, ta ei tahtnud jätta oma kodu ja jäi Eestisse. Ja ema noorem vend jäi samuti Eestisse… Nad tapeti… See oli barbaarsus! Kõik juudid, kes Eestisse jäid, kõik hävitati…
* * *
Minu vanemad on Valgast. Isa töötas – nagu toona öeldi – vojažöörina: ta sõitis ringi ja sõlmis kaubatehinguid. Kui vanemad abiellusid, töötasid nad koos Valgas ühes kaupluses.
Kasvasin üles juudi perekonnas. Mäletan, kuidas käisin lapsena rabi juures, õppisin heebrea keelt. Kodus oli meil koššertoit, tähistati kõiki juudi pühi, muidugi niivõrd, kuivõrd see tollal võimalik oli. See oli väga vaene aeg. Isa oli kommunist ja tal oli keelatud sünagoogis käia, sest nõukogude ajal oli see juba ohtlik. Ta hoolitses oma pere eest, kus kasvas kolm poega – neid oli vaja toita, riietada ja harida…
Pärast seda, kui me 1945. aastal Siberist naasime, sain sõbraks eesti poistega. Kui tuli aeg kooliteed alustada, läksin ma eesti kooli. Minu vennad sõbrunesid vene poistega ja nemad läksid vene kooli…
Minu nimi oli Hatskel, aga kuidas seda nime küll ei väänatud! Keegi ei osanud mu nime õigesti kirjutada, kirjapildis tehti alati vigu. Kui ütlesin kusagil avalikus kohas oma nime, hakati kohe sosistama… Väsisin kõigile tõestamast, et ma pole “kaamel”… Nii lasingi passi saades oma nimeks kirjutada Adik – nii kutsuti mind kodus. Nüüd on mul selle pärast häbi. Nüüd mõistan, et see oli viga. Aga see oli minu võitlusmeetod, kuna keegi ei saanud mind kaitsta ja ma elasin seda kõike väga valuliselt üle.”
* * *
Pärast kõike läbielatut ei tahtnud ma jätkata haridusteed Eestis, tahtsin põgeneda sellest keskkonnast, kus kasvasin. Otsustasin jätkata haridusteed Leningradis ja suundusin Leningradi Pediaatriainstituuti sisse astuma. Kuna olin lõpetanud eesti kooli, tuli mul paljud asjad vene keeles ümber õppida. See oli 1961. aasta. Sel aastal ma sisse ei saanud ja sõitsin tagasi koju Eestisse. Kuid ütlesin endale: „Ma saan sisse!“
* * *
Helistasin Eesti NSV Tervishoiuministeeriumi kaadrite osakonda ja samal päeval sõitsime isaga Tallinna. Meid võttis vastu inspektor, sümpaatne naine, kellele olen siiani tänu võlgu. Ta ütles: „Leningradi Pediaatriainstituudi rektor vaatas teie rahvust ja ütles, et te pole rahvuslik kaader(!). Selgitasin talle, et tegu on noormehega Eestist, kes on lõpetanud eesti kooli ja kelle kõik esivanemad on pärit Eestist…“
See keeldumine oli minu jaoks katastroof!
…Ja siis äkki turgatas mulle pähe: „Mul on dokumendid, et ma kandideerisin Leningradis ning mulle tagastati dokumendid ja saadeti Eestisse eksameid tegema.“ Pöördusin uuesti sama ministeeriumi inspektori poole. Ta helistas kohe minu juuresolekul instituudi rektorile ja hakkas valjuhäälselt telefoni rääkima: „Me valisime ta Eestist, ta lõpetas eesti kooli, ta on ju Nõukogude Liidu täieõiguslik kodanik!“ Seepeale kostis Leningradi rektor: “No hea küll, las tuleb.”
* * *
Pärast instituudi lõpetamist soovisin Eestisse naasta. Olin selleks ajaks juba abielus. Paraku ei võetud minu abikaasat Eestis kuskile tööle, mistõttu olin sunnitud sõitma Kasahstani. Seal avanes mulle täiesti teistsugune maailm. Minu jaoks oli Kasahstan justkui nõukogude Aafrika. Enamikul kasahhidest on lasterikkad pered.
* * *
Kasahstani juudid võtsid kasahhidelt üle külalislahkuse. Toon näiteks ühe juhtumi. Pidin sõitma haigete patsientide väljakutsetele üle terve rajooni. Kord talvel paukus aga väga kange, 30-kraadine pakane. Meie auto suri välja. Hakkasime stepis külmuma, autojuhil oli lisaks suhkruhaigus ja tal tekkisid krambid…
Ja siis leidsime ühe hurtsiku, kus elasid tšabanid. Nad viisid meid majja, andsid klaasi viina, söötsid kõhu täis ja alles siis küsisid, kes me sellised oleme. Nad andsid ära viimase, esmalt toitsid külalisi ja alles siis oma lapsi. See on kasahhi kultuur! Olin sellest rabatud!
* * *
Mõne aasta pärast naasin Kasahstanist koju. Selleks ajaks oli mul juba teaduste kandidaadi kraad. Kuid Eesti ei tahtnud mind vastu võtta. Taaskohanemine oli väga keeruline. Teist korda elus sain eitava vastuse seetõttu, et olen juut. Kuulsin, kuidas eestlased ei mõistnud: „Kuidas nii, tuli Kasahstanist ja räägib veel eesti keelt?…“ Mul oli nii valus, et mind niimoodi ignoreeriti… Ja otsustasin sõita tagasi Kasahstani. Neil aastatel mõtlesin kogu aeg, kuidas edasi elada? Ei unusta kunagi 1974. aasta sügist… Istusin kohvikus „Tallinn“ ja mõtlesin emigreerumisest Iisraeli, Ameerikasse… Arvan, et kui oleksin kasvanud eesti inkubaatoris, oleksin võib-olla ära sõitnud. Kuid 6 aastat õpinguid Leningradis ja 7 aastat tööd Kasahstanis andsid mulle mõista, et olin siiski baltlane, juudi päritolu baltlane. Jäin Eestisse.“
Allikas: Eesti Juudi Kogukond, Galia Kelenzon
Mida rääkisid patsiendid ja kolleegid
„Mu poeg sattus avariisse. Olen noor ema. Ja Inimene, kes mind ei tunne, teeb kõik võimaliku. Poeg on terve. Aitäh!“
„Mäletan teda noore, rahuliku ja heasüdamliku arstina. Olin siis väikelapsena lastehaiglas… Arst Jumala armust.“
„Suurepärane arst. Kuidas ta küll mõistis kõiki meie tervishoiu jooksvaid probleeme. Helge mälestus.“
„Andis meie rühmale koolis lastehaiguste tunde, oli range, nõudlik. See-eest teadsime tema ainet alati. Tippklassi professionaal.“
„19 aastat tema osakonnas. Puhka rahus, Adik Levin. Me jätkame, me ei vea alt.“
Allikas: sotsiaalmeedia
