Eesti Ajaloomuuseumis aadressil Pikk 17 on avatud erakordne näitus “Peeglimaagia: peeglid ja mood”. Siin pole pelgalt kujutis, vaid rännak läbi sajandite: “esimesest peeglist” ehk veest – kuni nutitelefonini, tuhmunud Egiptuse ketastest ja peentest Veneetsia haruldustest kuni peegelkleitideni, mis heidavad saali valgust justkui diskokerad. Ekspositsioon seob ühte ajaloo, moe ja peegelduste mängu, tuletades meelde, et peeglist ei vaata vastu ainuüksi inimene, vaid ka ajastu, milles ta elab.
Saali lävepakku ületades satub külastaja justkui ruumi, kus peegeldused elavad oma elu. Valgus murdub, seinad taanduvad ning peegelpinnad – vanad, tuhmunud või säravad – peavad ajastute vahel vaikset vestlust.
Siin puudub muuseumidele omane distantsitunne: tundub, et näitus ei demonstreeri pelgalt esemeid, kuivõrd kutsub sisse vaatama – esmalt peeglisse ja seejärel iseendasse.
Meid tervitab Eesti Ajaloomuuseumi esindaja Anne Ruussaar. Ta naeratab ja hoiatab kohe: see näitus polnud kergete killast – eelkõige tehnilises mõttes.
“Antiik-peeglid on väga rasked,” räägib ta. “Mõned neist kaaluvad üle saja kilogrammi, mistõttu tuli enne näituse korraldamist põhjalikult läbi mõelda ohutusküsimused.”
Peegelduste välise kerguse taga peitub tegelikult keerukas töö – lisakonstruktsioonid, arvutused ja tasakaal.
Ekspositsioon on üles ehitatud kui ajarännak.
See saab alguse kõige iidsemast “peeglist” – veest. Väike sileda pinnaga anum viitab hetkele, mil inimene silmas esimest korda omaenes peegelpilti. Enda nägemiseks tuleb kummarduda – just nagu tuhandeid aastaid tagasi.
Teekonna lõpp on aga hoopis teistsugune. Tänapäeval on meie peegliks telefoniekraan.
“Me saame end vaadata igal hetkel,” ütleb Ruussaar, “jagada pilti, seda muuta, teha end kaunimaks või naljakamaks.”
Nende kahe äärmuspunkti vahele jääb ligi sada peeglit eri ajastutest. Leidub neid, mis kuulusid kunagi esindusinterjööridesse ja laiendasid visuaalselt ruumi, lastes saalidel paista suurema ja valgemana. Mõnes on aga peegeldus moondunud aja, kriimustuste ja tuhmunud metalli tõttu. Just sellised pinnad tekitasid Ruussaare sõnul peeglite ümber müstikaoreooli: “Kui peegelpilt muutub, tundub inimesele alati, et selle taga peitub midagi enamat.”
Eraldi rolli mängivad ekspositsioonis moekunstnik Liisi Eesmaa peegelkleidid kollektsioonist “Mirror Tetris”. Need justkui püüaksid endasse kinni kogu saali valguse ja paiskaksid selle laiali, muutes ruumi elavaks liikumiseks. Need rõivad loodi kunagi moelavade jaoks vaid “üheks korraks”, kuid ajapikku said neist Eesti moe märgilisemad objektid, mis on nüüdseks lõplikult kolinud moeetenduste maailmast muuseumiruumi.
Näitus ei suru peeglitele peale ühtset vaatenurka. Siin võib vaadelda peegeldusi, esemeid ja valgust – ning näha iga kord midagi omapärast.
“Minu jaoks on oluline, et tegu poleks lihtsalt eksponaatide kogumiga,” tunnistab Anne Ruussaar. “Peegel peegeldab alati isemoodi, sest sinna vaatab iga kord erinev inimene.”
