Eestis tõsteti taas aktsiise – ja taas imestatakse, miks laekumised eelarvesse on vähenenud, aga inimesed jätkavad joomist. Ajalugu kordub sellise järjekindlusega, et see on ammu lakanud olemast viga, vaid on muutunud poliitiliseks harjumuseks. Kuid seekord on läbikukkumine palju rängem, kui esmapilgul paistab, kirjutab ajakirjanik Andrei Demenkov, meediaprojekti “Realnaja Baltija” autor.
Eesti tõstis aktsiise sellise koolipoisi enesekindlusega, kes teeb ühte ja sama eksamit uuesti, kuid kasutab ikka vanu spikreid edasi: „tarbimine väheneb“, „eelarve võidab“, „hinnad on meie peamine tööriist“.
Ometi hoiatati meie poliitikuid ja ametnikke, et alkoholiaktsiisi mõtlematu tõstmine vähendab järjekordselt maksude laekumist eelarvesse, mitte tarbimist…
Möödunud on vaid kaheksa kuud ja riigil on eelmise aastaga võrreldes jäänud saamata juba viis miljonit eurot, kuigi plaanide kohaselt oleks pidanud laekuma oluliselt rohkem.
Seejuures koguti juba eelmisel aastal aktsiise 3,4% vähem kui aasta varem. Kas see on sellepärast, et inimesed hakkasid vähem jooma?
Tegime taas panuse hinnale – kõige nõrgemale võimalikule vahendile alkoholismiga võitlemisel. Meie karskusvõitlejad raiuvad hämmastava kangekaelsusega, et Eestis on alkohol liiga kättesaadav – ja selles peituvatki probleemi juur.
Tegelikult on aga alkohol meil niigi juba ammu üks Euroopa kallimaid, kui võrrelda hinda elanike sissetulekutega. Isegi meie põhjanaabrite soomlaste juures, kus alkohol oli kunagi väga kallis, on viinapudeli maksumus keskmise palga suhtes madalam kui meil.
Saksamaal, kus sissetulekud on ligi kaks korda kõrgemad, on õlu ja vein odavamad, kuid massilist joomist seal millegipärast ei täheldata. Hind ei kasvata.
Harjumusi kujundab elukvaliteet: hõivatus, sport, vaba aeg, võimalus minna kuhugi mujale kui vaid lähimasse poodi. Mida vaesem on riik, seda tugevam on seos igava õhtu ja pudeli vahel. Ja ükski aktsiis ei suuda seda seaduspärasust tühistada.
Lõunasse, kuid mitte päikest püüdma
Muide, reisimist õnnestus riigil hoogustada küll. Nagu ka eelmise aktsiisikriisi ajal, on ka nüüd Eesti elanikud järjest aktiivsemalt suundumas Lätisse. Konjunktuuriinstituut kinnitab, et 2024. aastal käis vaid 4% Eesti elanikest Lätis spetsiaalselt alkoholi ostmas (aga kes ütles, et nad toovad seda ainult endale?). Samas tunnistab seesama Konjunktuuriinstituut, et alkohoolsete jookide ostumaht välismaalt kasvas 42%, ning tänavu on dünaamika sarnane.
Mis veelgi hullem, seekord süvendab kahetsusväärset olukorda maksulaekumistega veel üks tegur.
Nüüd on kadumas terve kiht ostjaid – soome turistid, kes toetasid aastaid põhjapiiri ja silusid oma kopsakate rahakottidega Eesti aktsiisiekseprimentide tagajärgi. Õlletootjate Liidu andmetel kukkus müük põhjapiiril esimese kümne kuuga peaaegu kolmandiku võrra. Ja see on juba ilmne trend.
Kas soomlased on hakanud vähem jooma? Viimaste uuringute kohaselt mitte eriti. Lihtsalt samal ajal, kui Eesti kopeerib vana Soome joomisevastast stiili, on Soome vastupidi loobumas oma endisest kursist, mis on tänapäeva tingimustes üha kummalisem, ja leevendab piiranguid: eelmisel aastal lubati seal supermarketites müüa kuni kaheksakraadise kangusega jooke, langetati õlleaktsiisi, tehti alkohol kättesaadavamaks ja reisid vähem vajalikuks.
Soomlased käivad meil muidugi endiselt ka alkoholi järel. Sadamapoed töötavad peaaegu nagu eraldiseisev paralleelne jaekaubandus – tavalistest Eesti kaubanduskettidest tunduvalt madalamate hindadega, soome ostjale suunatud hea valikuga ja selle sama tax-free’ga, mis teeb ostu endiselt kasulikuks.
Kuid mida enam pole, on endised mahud. Kadunud on peamine: tohutu hinnaerinevus, mille pärast tasus üle mere sõita ja kastide viisi varuda. Praegune voog on pigem harjumus, nädalavahetuse rituaal kui massiline alkoturism. Soome turistide voog väheneb kiiresti. Need, kes käisid peamiselt odava joogi pärast, ilmuvad siia üha harvemini. Alkohol muutub üha sagedamini vaid reisi täienduseks, mitte peamiseks eesmärgiks.
Ei sadu miljoneid ega tervist
Soome alkoholiostja tõi parimatel aastatel Eestile sisse kuni veerand miljardit eurot aastas. On viimane aeg häirekella lüüa: „Me kaotame ta!“ Ja mille nimel?
Eesti inimesed joovad umbes sama palju, lihtsalt ostavad nüüd Eestist vähem. Välisreisid toovad kaasa suurema tarbimise riski: selleks, et õigustada sõidukulusid ja mitte liiga tihti edasi-tagasi sõeluda, ostetakse korralik varu, mis on kodus kogu aeg silme ees ja provotseerib sagedamini jooma. Soomlased lakkasid olemast meie tahtmatud sponsorid. Riik aga jätkab panuste tõstmist, lootes siiralt, et seekord läheb kõik teisiti.
Aga ei lähe.
Kuni võitlus alkoholismiga taandub hinnasildil oleva numbri suurendamisele, saab sellel lool olla vaid kaks lõppu: eelarve jääb krooniliselt rahast ilma ja elanikkond näitab taas üles leidlikkust – ning suureneb ebakvaliteetsest alkoholist mürgistuse oht.
Ja kui uuest aastast jõustub järjekordne kümneprotsendiline aktsiisitõus, tugevneb ostjate vool lõunasse, laekumised põhjast aga kukuvad veelgi rohkem.
Aga rahvas joob edasi ikka nii, nagu ennegi.
