Paljud on kuulnud douladest, kes aitavad naisi sünnituse ajal. Kuid mitte kõik ei tea, et on olemas ka leina- ja elulõpu doulad, kes aitavad inimestel toime tulla lähedaste kaotusega, leina läbi elada, kaotustega hakkama saada ning sõpru ja kolleege nende keerulisel eluetapil õigesti aidata. Darja Lissovskaja on elulõpu- ja leinadoula, kes abistab Eestis vene keeles.
– Kus te doulaks õppisite?
– Värskelt asutatud ettevõttes Deathfoundation, mis ühendas oma õppeprogrammis Ameerika elulõpu doulade süsteemi INELDA, mis on kohandatud postsovetliku ruumi jaoks, ja autentse suhtlemise praktika. See seisneb inimesele usaldusliku õhkkonna ja mugava ruumi loomises, kus ta saaks avaneda. Meil oli väga palju praktikat ja lisaks sellele läbin paralleelselt veebikoolitust Oxfordi koolis.
Elulõpu doula amet on pärit Ameerikast. Teadlane Henry Weiss, kelle naine oli sünnitusdoula – see tähendab, et ta aitas naisi sünnituse ajal, mõistis, et inimesed vajavad tuge ka teistel eluetappidel. Eelkõige ei paku keegi tuge inimestele, kes on ise surma lävel, ja nende lähedastele.
Ning ta kohandas sünnituse tugiprogrammi ja lõi uue – lahkujate saatmiseks ja nende perede abistamiseks. Seda rakendati esmalt Ameerika hospiitsides, seejärel haiglates, hiljem levis see üle maailma. Selle programmiga hakkasid liituma arstid, meditsiiniõed, palliatiivravi spetsialistid.
Ka Euroopas doulad juba tegutsevad – nad on integreeritud meditsiinisüsteemi: haiglatesse, hospiitsidesse. Meil ei ole seda ametlikul tasandil veel rakendatud, doulad töötavad praegu ainult eraviisiliselt. See tähendab, et inimestel on probleemid olemas, kuid riiklikul tasandil lahendust veel ei ole.
Väikest leina ei ole olemas
– Millised on need probleemid, mille puhul doula aidata saab?
– Lein võib tekkida igasuguse kaotuse tõttu: lähedase surm, töökoha kaotus, lahutus või suhte purunemine. Lapsed on suureks kasvanud ja kodust lahkunud, toimunud on separatsioon – paljude jaoks on see tohutu kaotus. Ka lemmiklooma surm on raske kaotus.
Võimetus rasestuda, raseduse katkemine, isegi läbipõlemine tööl… See kõik on selle eluviisi kaotus, mida inimene soovis, mille poole ta püüdles. Ja paljud elavad seda raskelt üle.
Sisuliselt on need kaotused, mida ühiskond ei aktsepteeri ja sageli alavääristab.
„Suri kass või koer? Mis seal ikka! Võta endale uus loom“ – nii reageerivad inimesed sageli, kui nendega oma leina jagada. Paljude jaoks on see nii tühine sündmus, et nende arvates ei tasu selle pärast leinata.
Kuid ei ole olemas suurt ega väikest leina. Iga inimese puhul on see erinev ja leinaja tundeid tuleb austada.
Lõpuks jääb inimene oma leinaga üksi ja ei saa seda kellegagi jagada. Või ei taha ta koormata perekonda ja sõpru. Edasi tekivad erineva iseloomuga haigused, inimesed pöörduvad arsti poole ja saavad reeglina retseptiravimeid.
Kuid valu ei kao kuhugi – see jääb alles, see istub sees. Jah, te võite selle peale kuhjata reise, oste, uusi suhteid, suruda probleeme maha söömisega, uputada alkoholi ja mõelda, et see on kadunud. Kuid see ei ole kadunud.
Läbi elamata lein viib lõpuks tõsisemate haigusteni – seda näitab minu 20-aastane kogemus apteegi proviisorina.
Ma näen probleeme, millega inimesed apteeki tulevad – ja see oli üks põhjusi, miks läksin õppima kaotuse, leina ja elulõpu doulaks.
Hinge ja keha ravimine
– Milliste probleemidega inimesed tavaliselt apteeki pöörduvad?
– Tervise kaotus – enda või lähedaste oma, stress. Tugevate emotsionaalsete üleelamiste korral lähevad inimesed arsti juurde, kus neile määratakse antidepressante ja psühhotroopseid ravimeid. Samuti tekivad paljudel kaasnevalt psühhosomaatilised haigused – ilmuvad lihas- ja seljavalud. Sel viisil annab organism neile mõista, et tuleb kiiresti midagi ette võtta.
Ja kui nad hakkavad rääkima – see juhtub tavaliselt siis, kui on aega, järjekorda pole, keegi tagant ei suru, siis saab selgeks: nendega on juhtunud miski, mida nad ei ole suutnud üle elada. Ja seetõttu määrati neile antidepressandid.
Või siis on sugulasel raske haigus ja nad on silmitsi mõistmisega, et endine elu enam tagasi ei tule.
Ühel hetkel märkasin, et probleemid korduvad sageli, ja mõtlesin, et inimesi saaks aidata ka lisaks ravimiteraapiale või selle asemel. Ja mõne aja pärast sattus minu teele doula õppeprogramm.
Lõpuks läbisingi selle ja hakkasin rakendama ka oma apteegitöös.
– Kuidas täpsemalt te kahe valdkonna teadmisi ühendate?
– Näiteks tuleb klient minu juurde seansile. Räägib oma probleemist, me arutame seda. Kui ma näen, et mõni apteegiravim võib selle probleemi lahendamisel abiks olla, siis võin seda kohe soovitada. Annan nõu keha ja tervise toetamiseks. Üldiselt on tulemuseks see, et ravime paralleelselt nii keha kui ka hinge (naeratab).
Või näiteks elab inimene läbi lähedase või lemmiklooma surma ja muretseb väga, et elust lahkumise hetkel olid tal tugevad valud. Mina aga selgitan oma meditsiinialaste teadmiste abil, mida inimene või loom tunneb, kui tal näiteks tromb on eraldunud. Nii mõnigi kord hakkab tänu nüansside teadmisele kergem.
– Kas on juhtunud, et apteegi ostjast on saanud hiljem teie klient?
– Jah. Kui ma näen, et inimene vajab minu abi, võin talle anda oma doula visiitkaardi – ja kui ta soovib, siis pöördubki. Aga mõnikord mõistan, et aega ei ole ja tuleb tegutseda kohe. Näiteks on inimene ägedas faasis, emotsioonid on teda vallanud. Kui nii temal kui ka minul on aega ja apteegis järjekorda ei ole, siis võin oma doula oskusi rakendada otse apteegis ja inimese valu veidi leevendada. Aga see on pigem nagu kiirabi.
– Kuidas saavad doulad aidata surevaid inimesi hospiitsides?
– Nad vestlevad sellest, mis on konkreetsele surevale inimesele tema elu lõpus oluline. Olukorras, kus aeg siin ilmas on juba piiratud, küsivad nad, mida inimene tahaks veel jõuda teha. Võib-olla tahab ta kellegagi rääkida, kellegagi hüvasti jätta, kuid ei leia selleks võimalust.
Lisaks töötab doula perekonnaga – kuna praegu on paljudel sugulased üle maailma laiali, siis on olnud juhtumeid, kus doula tõi kogu pere videokõne teel kokku, et lahkuja saaks nendega kõigiga hüvasti jätta, veeta nendega viimast korda aega, öelda neile viimaseid olulisi sõnu.
Mõned soovivad veeta viimased päevad näiteks mitte haiglas, vaid kodus. Paljud lähedased aga kardavad – kuidas nad sureva inimese kõrval on? Kuidas nad tema eest hoolitsevad? Millest rääkida?
Sellised inimesed on aga olemas: nad tulevad apteeki ravimeid ostma lähedase jaoks, ja hiljem ka enda jaoks. Ka nemad vajavad väga toetust – sest nende õlgadel lasub raske koorem. Ja tuleb kõigi vahenditega püüda ennast säästa.
Mitte kõik sugulased ei suuda olla sureva inimesega kontaktis ilma pisarate ja emotsioonideta – sest see on väga raske, doula aitab neid ka nendel hetkedel.
Doula on justkui sild selle inimese, kes on juba surma lähedal, ja nende vahel, kes jäävad. Ta aitab neil suhelda, et see ei oleks traagiline ja nutune. On arusaadav, et emotsioone ei saa kuhugi peita, aga hindamatu aeg kaob. Ja doula aitab veeta viimased päevad kvaliteetselt – nii lahkuja kui ka nende jaoks, kes jäävad.
Ühest ja isegi kolmest päevast ei piisa
– Neid, kes maha jäävad, valdavad sageli emotsioonid. Kuidas doula ise sellega toime tuleb ja neid aitab?
– Doula on emotsionaalselt stabiilne vestluskaaslane. Doulaks ei saa hakata inimene, kes ei ole valmis toime tulema teiste inimeste emotsioonidega – ja need võivad olla väga erinevad. Lähedastel võib tekkida agressioon, viha, lõputud pisarad, „külmumine“, vaikus – kogu spekter. Keegi ei tea kunagi, kuidas ta ise või tema lähedane ühele või teisele kaotusele reageerib. Ja doula valdab tehnikaid ja metoodikaid, kuidas aidata inimestel toime tulla.
Douladel on intervisioonid ja oma meetodid oma emotsionaalse seisundi säilitamiseks ja taastamiseks. Selleks, et ei tekiks läbipõlemist, et mitte võtta seda kõike liiga südamesse, et osata ka edaspidi pakkuda inimestele kontakti keerulistes olukordades ja seejärel ennast stabiliseerida.
See on tervikuna kompleksne probleem, mis puudutab paljusid aspekte. Hiljuti toimus Viljandis ideekonkurss, kus saavutasin teise koha. Ma töötasin välja mudeli kaotust läbielavate töötajate toetamiseks, et seda ettevõtte tasandil juurutada.
Sest kuidas meil tavaliselt asjad käivad? Kui teil sureb keegi lähedane, võidakse teile anda üks vaba päev – et saaksite matustele minna. Ja kõik! Kolm päeva – see on maksimum. Aga seda on väga vähe. Inimene ei suuda selle ajaga taastuda ega toime tulla. Ja nii ta käib tööl nagu pool-zombi ja on selge, et kõik tema mõtted ei ole üldsegi töö juures.
Ma olin ise sellises olukorras. Mul suri vanaisa. Ja tuleb öelda, et lähedaste (vanemad ja lapsed) puhul võivad tööandjad veel vaba päeva anda, kuid kui on tegemist vanaema-vanaisaga, sõbra või lemmikloomaga – võivad paljud keelduda.
Ja nii ma helistangi tööle ja ütlen, et mul suri vanaisa, andke mulle palun vaba päev. Mille peale ütleb mu endise töökoha juhataja: „Vanaisa ei ole lähedane sugulane. Sa pead homme tööle tulema.“
Vastan: „Hea küll. Siis ma teavitan teid ette, et ma homme, ülehomme ja ka ülejärgmisel päeval tööle ei tule. Tahate – vallandage!“
Paari tunni pärast – nad ilmselt mõtlesid, kaalusid – helistab ja ütleb: „Olgu, mis kuupäeval sa saad tulla?“ Ma ütlesin: „Vanaisa suri teises linnas, ma pean toetama oma vanemaid ja aitama neil seda hetke läbi elada, mul on vaja kolme päeva, neljandal suudan ma tulla.“
Jah, praegu on sellega juba lihtsam, paljud tööandjad annavad vähemalt ühe päeva, mõnikord isegi kolm päeva. Aga mitte kõigil ei ole võimalust saada isegi ühte vaba päeva. Õnneks lastakse vähemalt hüvasti jätta.
Aga isegi kolmest päevast ei piisa, et vähegi toibuda.
Ja ma mäletan, kui palju jõudu see minult nõudis, et oma tööd kvaliteetselt teha. Kuigi kõrvalt vaadates tundub – kõigest vanaisa…
Mis on kolm päeva? Kui on surnud lähedane inimene, siis see on sisuliselt vaid aeg dokumentide kogumiseks. Ja oluliste inimeste kaotuse korral on läbielamine äärmiselt keeruline.
Paljud ei tea, kuid leina on mõistlikum mitte üle elada, vaid läbi elada.
– Mis vahe on läbi elamisel ja üle elamisel?
– Kui me “elasime üle“, tegime seda justkui pingutuse abil, et seda tunnet vältida, et sellest vabaneda. Aga kui me teeme midagi pingutusega, tekivad pinged ka kehasse, mõtted, mis võivad hiljem haigusteni viia.
Aga kui inimene elab valu läbi, läbib ta leinateekonna ilma vastupanuta, talle sobivas tempos, ja kui selle läbielamisel aitab doula, siis tunneb inimene end reeglina stabiilsemana.
Lõpuks, kui inimene on kaotuse läbi elanud, hakkab ta aja jooksul sellesse rahulikult suhtuma ja võib öelda: jah, mul oli see, ma elasin selle läbi, ma kannan seda kogemust oma elus edasi, ma saan seda jagada, mul on kontakt sellega, mis oli, ja tänutunne selle olukorra, selle aja vastu.
Lein, piltlikult öeldes, uputab inimese vee alla – aga tuleb osata välja ujuda. Leina läbielamine ei tähenda alati depressiooni langemist.
„Võileiva“ põlvkond
– Milles seisneb doula erinevus psühholoogist?
– Paljud ajavad doula psühholoogiga segamini – aga psühholoog on sisuliselt „parandage mind ära!“. Nad lähevad sageli lapsepõlve, analüüsivad kogu inimese minevikku. Doula aga töötab „siin ja praegu“ lähenemisviisiga ega sunni inimest sukelduma sinna, kuhu ta ei taha.
Psühholoogiga kohtub inimene tavaliselt kord nädalas. Doulaga võib kokku leppida sagedasemaid või harvemaid kohtumisi – vastavalt inimese vajadusele. Psühholoog võtab tavaliselt spetsialisti positsiooni. Doulaga on inimene võrdsel tasemel.
Psühholoogid ja psühhiaatrid ei tohi patsiente puudutada, hoiavad tavaliselt distantsi. Doula võib offline-konsultatsiooni ajal kliendi nõusolekul kallistada, käest kinni hoida ja anda soovitusi, mis aitavad valu kõige paremini leevendada.
Doula ei ütle „ma parandan teid nüüd ära, ma tean, kuidas“, doula elab selle hetke koos inimesega läbi, kuni tal hakkab kergem.
92%-l neist, kes mingit leina läbi elavad, on vähemalt üks järgmistest tervisehäire sümptomitest: unetus, isutus, agressiivsus, kaalutõus, sotsiaalne eraldatus, peavalud, migreenid, lihaspinged.
Ja kõige rohkem on sellele vastuvõtlikud „võileiva“ (sandwich) põlvkonna inimesed.
– Mis põlvkond see on?
– Need on inimesed vanuses 30 kuni 50, kellel on sirgumas lapsed ja samal ajal on vananevad vanemad, kes vajavad abi. Ja nemad, nagu sink võileiva kahe saiaviilu vahel, on nende kahe põlvkonna vahele surutud – kui midagi juhtub ülemise või alumise poolega, siis see lööb nad suuresti rivist välja.
Nad reeglina ei suuda seda leina läbi elada, selleks on vaja organismi jõudu ja aega, tavaliselt ei ole neil emotsioonide läbielamiseks ei üht ega teist. Neil on vanemad, lapsed, töö, laen, hüpoteek ja hulk muid kohustusi. Nendest sõltuvad lapsed ja vanemad ning nad ei saa endale lubada leina ja kaotuse läbielamist. Selleks on vaja aega, ja aeg ainult iseendale on paljude jaoks lubamatu luksus.
Lõpuks surume hambad kokku ja püüame kuidagi edasi elada. „Külmutame“ end ja elu läheb edasi justkui automaatselt. Aga kui meiega juhtub midagi, mida me ei ole suutnud läbi elada, siis me pingestume – lõpuks kannatab ja laguneb meie keha, tekivad pinged kaelas ja lõuas, selja-, põlve-, liigesevalud, migreenid. Ja tavaliselt ütleb organism väga kiiresti „stopp“: tekivad kroonilised haigused ja nii edasi.
– Mida teha?
– Otsida abi. Kui näete, et teie või keegi teie lähedastest, tuttavatest, sõpradest, kolleegidest elab läbi rasket perioodi, siis võib anda doula telefoninumbri ja öelda, et kui ta tahab, võib helistada ja rääkida.
Sest inimesed reeglina ei taha minna psühholoogide ja psühhiaatrite juurde. Nad ütlevad: „Minuga on kõik korras! Ma ei ole mingi hull!“
Aga sisuliselt see, et lahutas, kaotas lemmiklooma, tal suri keegi vanematest või vanavanematest, suhted sõbra või sõbrannaga purunesid, naisel ei õnnestunud järjekordselt rasestuda või rasedus katkes… See kõik on kaotus ja sellele tuleb anda enda sees ruumi läbielamiseks.
See kõik koguneb, koguneb, koguneb ja kui seda allasurutud emotsioonide mäge maha ei laeta, avaldub see hiljem haiguste, rikutud suhete, sotsiaalse isolatsiooni ja muu sellisena.
Minu kogemus näitab: isegi üks konsultatsioon võib seda koormat oluliselt kergendada. Inimene saab isegi pärast ühte vestlust enda jaoks kõik palju selgemaks.
– Näiteks?
– Paljusid vaevab süütunne. Inimene mõtleb: „Ma oleksin saanud midagi teha! Ma oleksin võinud seda ära hoida! Oleks pidanud tegema nii…“ Ja ka see tuleb sisuliselt läbi rääkida – isegi tunniajane vestlus doulaga, kes esitab õiged küsimused, teeb inimese jaoks asja kergemaks ja ta läheb edasi elama. Kvaliteetselt elama!
Me ei saa elada elu ilma kaotusteta. Ja inimestel on väga palju kaotusi, mida nad isegi ei teadvusta. Aga et neid kaotusi läbi elada ilma suurema kahjuta meie elukvaliteedile, peame hoolitsema oma keha eest. Kui mõned meie emotsioonid jäävad sinna kinni, annab keha sellest kindlasti märku. Ma näen seda pidevalt!
Pool inimeste probleemidest, kellele kirjutatakse välja tablette selja- ja närvivalu vastu, on võimalik lahendada ilma tablettideta.
Kuidas õigesti aidata?
– Kuidas käituda lähedase või sõbraga, kes läbib leinaprotsessi?
– See protsess nõuab organismilt alati tohutuid ressursse ja inimene vajab reeglina tuge. Soovitavalt inimeselt, kes teab, kuidas leinamehhanism toimib, ja oskab asjatundlikult aidata.
Elu on ju nii lühike. Ja on väga kahju, kui inimene jääb oma leina kinni ja kulutab väga palju aega sellele, et keerutada peas samu mõtteid, mis hiljem viivad ka haigusteni…
Leinaprotsessi ümber on väga palju stigmatiseerimist. Paljud näiteks arvavad, et kui nende lähedane elab läbi lahutust või kaotust, siis on tal parem istuda üksi kodus ja nutta ning ta ei tohi minna kuhugi sõpradega lõbutsema. Kuid ei ole olemas õiget ega valet viisi, igaühel on õigus elada oma leina läbi nii, nagu talle kõige paremini sobib.
Veel levinud stereotüübid – kui kolleegil on lein, siis teised ei tohi tema juuresolekul naerda ega rääkida ilmast-moest-saadetest. Või öeldakse: „Kas sa ei tahaks endale uut kassipoega võtta? Kuulsin, et su kass suri kuu aega tagasi.“ Või: „Noh, kas te ei saa ikka veel last? Proovige! Võib-olla peaksite minema kunstlikule viljastamisele?“
Võib avaldada kaastunnet ja pakkuda oma abi. Öelda: „Kui sul midagi vaja on, helista mulle“ või „Kui sa tahad rääkida, siis ma olen olemas.“ Tuua inimesele tass teed või väljendada oma toetust mingil muul viisil. Sest hoolimine peitub pisiasjades.
Ei tohi küsida inimeselt üksikasju, eriti kui tegemist on ootamatu kaotusega. Kui inimene tahab, räägib ta ise.
Oluline on pakkuda talle oma osalust: näiteks kui töötate vahetustega – võib pakkuda vahetamist, kui ta seda soovib ja tal on aega vaja. Võib pakkuda abi koduste toimetuste või lastega. Võib pakkuda pärast tööd kohvikusse minemist või tee joomist, et inimese tähelepanu veidi eemale juhtida.
Sest pärast kaotust ehitab inimene oma elu ümber, täidab selle uute sündmustega, ja teda saab märkamatult aidata. Öeldakse, et aeg parandab haavad. Aeg ei ravi – inimene lihtsalt täidab oma elu uute sündmustega, mis ladestuvad leina peale, ja tal hakkab kergem.
– Öeldakse, et leina läbielamiseks kulub umbes aasta. Kas see on tõsi?
– Kõik on individuaalne. Kui inimene ei ela leina läbi, vaid elab selle üle, siis võib see kesta palju kauem.
Inimene on pinges, mis mõjutab paratamatult tema suhteid perekonnas ja ümbritsevatega. Ta võib olla agressiivne või kergesti solvuv, peres võivad tekkida tülid, süüdistused, inimesed võivad mingil hetkel isegi suhtlemise lõpetada. See on nii-öelda „külmutatud lein“, millest doula võib samuti välja aidata.
Kui aga inimene elab leina läbi, siis lahustub see ajapikku eluga täidetud sündmustes ja inimene tunneb aktsepteerimist, vaikset kurbust ja tänulikkust, kuid mitte südant pigistavat valu.
****************
Kasulik link
Facebooki leht sellest, kuidas leinaga toime tulla: https://www.facebook.com/hopeingriefRus/
