Vaikne jaht on paljude eestimaalaste lemmikharrastus. Teadmised selle kohta, millised seened on söödavad ning milliseid peetakse kõige väärtuslikumaks ja maitsvamaks, antakse tavaliselt edasi põlvest põlve. Ometi on kasulik oma teadmisi mükoloogia vallas aeg-ajalt värskendada ning mitte toetuda üksnes pereliikmetelt kuuldud infole või vanadest seenemäärajatest loetule, kirjutab bioloog Katerina Pesotski.
Aja jooksul on mitmete seeneliikide staatus erinevatel põhjustel muutunud. Üks oluline tegur, mis seda mõjutab, on kaebused tervise halvenemise või isegi surmajuhtumite kohta pärast teatud seente söömist.
Samavõrd tähtsat rolli mängivad ka kaasaegsed biokeemilised analüüsid, mille tulemuste põhjal seente staatust muudetakse.
Tuntud näidetena võib tuua hobuheiniku (endise nimega roheline heinik) ja tavavaheliku.
Tavavahelik
Umbes 15 aastat tagasi oli minu praktikas juhtum, kus üks eakas seeneloengu kuulaja oli väga üllatunud, kuuldes uut infot tavavaheliku kohta. Ta keeldus uskumast teavet seene staatuse muutumise ja selle tõsiste negatiivsete tagajärgede kohta organismile, kinnitades, et on terve elu tavavahelikku söönud ega kavatse sellest ka edaspidi loobuda.
Tuleb rõhutada, et selle seeneliigi staatus muudeti mürgiseks mitte eile ega täna, vaid erinevates riikides on see toimunud eri aastatel.
Enamikus Euroopa seenemäärajates peeti tavavahelikku pärast pikka kupatamist söödavaks. Ka meie riigi elanikud, kes kasutavad veel enne 1970. aastat välja antud nõukogudeaegseid seenemäärajaid, võivad sealt leida teavet selle seene söödavuse kohta.
Eelmise sajandi 80. aastate alguses tunnistati seen ametlikult mürgiseks Saksamaal, 90. aastatel jõudis sama otsus ka Balti riikidesse. Sellest hoolimata jätkasid inimesed vana harjumuse järgi tavavahelike korjamist.
Arvestades, et majanduslikult rasketel aegadel võisid seened olla heaks valgu alternatiivallikaks ning tavavaheliku mürgistuse sümptomid ei avaldu kohe, ei jäänud need Eestis üsna levinud seened tähelepanuta.
Kahjuks ei pruugi inimene oma äkiliselt halvenenud tervist tavavaheliku söömisega seostada, isegi kui analüüsid kinnitavad hemoglobiini taseme ja erütrotsüütide (punaste vereliblede) arvu järsku langust. Nii ravitakse sümptomeid, mõistmata, kus peitub tegelik “kurja juur”.
Ajalugu mäletab kurba juhtumit Saksa botaaniku ja mükoloogi Julius Schäfferiga. 1944. aastal sõi ta tavavahelikku, mida toona peeti söögiseeneks, ja suri seitse päeva hiljem neerupuudulikkuse tagajärjel.
1980. aastatel avastas Šveitsi arst ja toksikoloog René Flammer, et tavavahelik sisaldab spetsiifilist antigeeni, mis käivitab organismis immunoloogilise reaktsiooni.
Mõnedel inimestel võivad pärast korduvat seene söömist tekkida spetsiifilised antikehad, mis põhjustavad punaste vereliblede hävimist. See viib nende arvu järsu languseni ja võib esile kutsuda ägeda neerupuudulikkuse.
Hobuheinik (endise nimega roheline heinik)
Teine seen, millele tasub tähelepanu pöörata, on hobuheinik, vana nimega roheline heinik. See seen kasvab männimetsades ja on paljudele tuntud oma iseloomuliku välimuse poolest. Inglisekeelses maailmas tuntakse seda seent pigem nimega Yellow Knight ehk „kollane rüütel“.
Selle pruunika kübara servad on reeglina kollased ning kübara alt paistavad kollakasrohelised eoslehekesed. Hobuheinikul puuduvad jalal tumepruunid kiud ja muguljas alus.
Selle liigi täpsema kirjeldusega saab tutvuda seenemäärajas. Samal ajal tasub tähele panna, et mõned seened sarnanevad rohelise heinikuga: näiteks mitmed mürgised heinikuliigid, nagu kuuseheinik ja väävelheinik, ning ohtlikult mürgine Meinhardi vöödik.
Kuid lisaks ohule ajada hobuheinik segamini mürgiste teisikutega, kaasneb sellega veel üks risk.
Hobuheinikut peetakse endiselt söögiseeneks, kuid selle liigiga pole kõik nii lihtne. Viimasel ajal on registreeritud juhtumeid, kus pärast mitu päeva järjest hobuheinikute suurtes kogustes söömist on inimestel tekkinud tõsised probleemid lihaskoega, mida tuntakse haigusena nimega rabdomüolüüs.
Seega, hobu- e. rohelist heinikut süües tuleks piirduda väikeste kogustega ning lihashaiguste või vastava eelsoodumusega inimesed peaksid sellest seenest hoopiski hoiduma. Sellist teavet vanadest seenemäärajatest ja raamatutest ei leia ning varem peeti seda seent täiesti ohutuks.
Hiina teadlased on uurinud Prantsusmaal esinenud tõsiseid mürgistusjuhtumeid ja isegi surmasid, mis olid seotud hobuheiniku söömisega. Huvitaval kombel avastasid nad rabdomüolüüsi põhjustavaid tõsiseid toksiine hoopis maaheiniku (Tricholoma terreum) lähedaselt sugulaselt, kuid rohelisest heinikust endast toksiine ei leitud.
Igal juhul tasub selle seenega olla ettevaatlik.
Lisaks on veel üks peidetud oht, millest tasub teadlik olla. Nimelt on hobuheiniku ja alkoholi koos tarvitamine täiesti lubamatu – see kombinatsioon võib põhjustada mürgistuse.
Miks võib ühe ja sama seeneliigi staatus eri riikide määrajates erineda?
Eelistada tasub alati kaasaegseid ja kohalikke seenemäärajaid, mille on koostanud Eesti mükoloogid – ja seda mitmel põhjusel.
Erinevates Euroopa riikides võib seeneliikide staatus erineda sellest, mida leiame usaldusväärsetest kodumaistest allikatest. See tuleneb asjaolust, et mõnes Euroopa riigis peetakse mürgiseks seeni, mida tegelikult võib süüa, kui neid enne kupatada ja keeduvesi ära valada.
Näiteks mitmed riisikaliigid, nagu paljudele tuntud ja kergesti äratuntav kaseriisikas ning must ja kollariisikas, on Lõuna-Euroopa riikides mürgise seene staatuses, kuigi nende mürgisusest on võimalik üsna lihtsa vaevaga vabaneda.
Seda teavad aga hästi nii Eesti kui ka meie naaberriikide elanikud. Seetõttu on meie seenemäärajates, erinevalt näiteks Hispaania omadest, selliste liikide juures märge: „söödav pärast kupatamist“.
Seega ei maksa imestada, kui Lõuna-Euroopast pärit turistid on üllatunud, nähes Eesti turgudel müügil erinevaid riisikaid või avastades seenenäitusel, et paljud riisikaliigid on siinmail täiesti söödavad.
