Pärand on terav ja tundlik teema, mis võib purustada ka kõige tugevamad peresidemed. Kui sugulane või vanem ootamatult kogu oma vara võhivõõrale inimesele pärandab, võivad lootused pärandusele hetkega kokku variseda. Mida aga teha, kui on kahtlus, et pärandaja ei mõistnud oma tegude tagajärgi, kui oma vara võõrastele inimestele loovutas? MK-Estonia lugejate küsimustele vastab vandeadvokaat Jevgeni Tverdohlebov advokaadibüroost Vindex.
„Meie sugulane on 91-aastane ja elab väikelinnas,“ räägib toimetusse pöördunud lugeja. „Tal on 20 aastat tagasi tehtud testament, millega on korter ja muu vara pärandatud sugulastele. Hiljuti määrati talle sotsiaalhooldaja, kes on mingil moel tema usalduse võitnud ja avaldab nüüd vanaemale tohutut mõju. Nad ei lase meid isegi enam majja sisse. On kahtlus, et tema surve all kirjutab meie sugulane testamendi ümber. Kuidas saaksime vara ja varasemat testamenti võimalike kuritarvituste eest kaitsta? Mida saame juriidiliselt ette võtta – kas pöörduda politseisse, kohtusse või notari poole?“
Vandeadvokaat Jevgeni Tverdohlebov soovitab sellises olukorras esmalt pöörduda selle asutuse administratsiooni poole, kus sotsiaalhooldaja töötab.
Notaril on võtmeroll
Mida aga teha, kui sugulastel on kahtlusi, kas nende lähedane on testamendi tegemise hetkel „selge mõistuse ja terve mälu juures“? Kas testamendi koostamiseks on vaja kohustuslikku psühhiaatrilist hinnangut?
„Testamendi tegemiseks ei ole psühhiaatriline läbivaatus vajalik,“ selgitab vandeadvokaat Jevgeni Tverdohlebov. „Aga kui inimesele on juba määratud eestkostja, siis notar näeb seda ja keeldub dokumenti koostamast. Samuti võib notar inimesega vestelda ja hinnata, kas too on võimeline oma tegude tähendusest aru saama, ning seejärel kajastab notar seda oma notariaalaktis – testamendis, mille ta tõestab.“
Vandeadvokaadi sõnul määratakse kohtuvaidluse korral ekspertiis, sealhulgas surmajärgne.
„Eksperdid vaatavad üle meditsiinilised dokumendid ja arstide kokkuvõtted ning annavad hinnangu inimese käitumisele. Kui ta näiteks tasus ise oma teenuste eest arveid, siis on täiesti tõenäoline, et ta oli adekvaatne ja mõtlemisvõimeline,“ selgitab Tverdohlebov. „Või vastupidi, inimene pöördus sageli arstide poole ja siis järsult lõpetas selle – see viitab sellele, et ta on kaotanud võime enda eest hoolitseda. Selliste tunnuste põhjal võib ekspert tuvastada, et inimene ei olnud selge mõistuse juures.“
Samas rõhutab vandeadvokaat, et seadus ei keela otseselt pärandada vara arstidele, hooldajatele, põetajatele või teistele hooldusisikutele: „Olukorda võib vaadata ka teisest küljest: inimene töötas terve elu, teenis vara ja äkki hakkasid talle meeldima hooldusõde, naaber, üliõpilane – ja ta otsustas igaühele neist midagi oma varast pärandada. Lapsed aga tema eest ei hoolitsenud ja ta oli nende peale solvunud. Seega, kui inimene otsustas neile mitte midagi pärandada, on tal juriidilisest seisukohast selleks täielik õigus.“
Nagu märgib Jevgeni Tverdohlebov, on võtmeroll notaril, kes on kohustatud veenduma inimese teovõimes ja tema otsuste vabatahtlikkuses. See nõue aga ei laiene kodusele testamendile.
Keelatud võtted
Mõnikord juhtub, et pärand meelitatakse välja pärandaja seisundiga manipuleerides.
„Hoopis teine asi on see, kui näiteks hooldaja hakkab pärandit välja pressima,“ märgib vandeadvokaat. „Näiteks ütleb: kui teete testamendi minu nimele, toon teile toiduained esmajärjekorras, aga kui ei, siis ei pruugi ma iga päev tullagi. Või vihjab: kui te vara ümber ei kirjuta, saate vaid formaalset abi, aga kui pärandate selle mulle, olen tähelepanelikum, istun teiega kauem ja kuulan teid ära.“
Kui tekivad sellised kahtlused, soovitab Tverdohlebov viivitamatult advokaadi poole pöörduda.
Keerulistes olukordades on iseseisvalt raske toime tulla – vajadusel tuleb minna kohtusse ning tõendada surve avaldamise või manipulatsioonide fakti.
„Kui aga hooldaja või keegi teine ei kasuta keelatud võtteid – pettust, eksitusse viimist, ähvardusi või vägivalda (sealhulgas toidust ilmajätmist, kui taldrik asetatakse nii, et inimene selleni ei ulatu) –, siis miks ei tohiks eakal inimesel olla õigust jätta omaenda teenitud vara kellele iganes ta soovib?“ arutleb vandeadvokaat.
Lood elust enesest
„Minu ema elab hooldekodus. Hiljuti ütles ta, et tahab testamenti ümber kirjutada ja jätta kogu oma vara hooldajale, kes tema eest hoolitseb. Kuid ma kahtlen, kas see naine ei võinud tema otsust mõjutada? Kuidas sellistel juhtudel kontrollitakse, et inimene tegutseb tõepoolest vabatahtlikult, mitte surve all?“ Valentina
Jevgeni Tverdohlebov: Seda saab kontrollida notar, kui ta testamenti tõestab. Tavaliselt võib küsida, mis juhtub, kui sellist tehingut ei tehta. Kui inimene vastab, et sel juhul saab ta vähem hoolt või et hooldaja on rahulolematu, on põhjust muretsemiseks.
Sellisel juhul tuleks pöörduda hooldekodu administratsiooni poole. Mõnikord kehtib sellistes asutustes reegel, mis ei luba hooldajatel oma hoolealustelt pärandust vastu võtta.
„Isa rääkis alati, et jätab korteri lastele. Kuid kuu aega enne surma kirjutas ta testamendi ümber oma vana sõbranna nimele. Kas sellist otsust saab vaidlustada, kui on kahtlus, et ta oli juba halvas seisundis ega mõistnud täielikult, millele ta alla kirjutab?“ Nikolai
Jevgeni Tverdohlebov: Vaidlustada saab alati, kuid vaidluse tulemust on võimatu ennustada. Kõik sõltub ekspertiisi tulemustest ja sellest, kuidas kohus neid tõlgendab.
„Kui inimene on haige, näeb halvasti või ei saa ise dokumentidele alla kirjutada – kuidas sellisel juhul testamenti vormistatakse? Kui suur on risk, et pärijad hakkavad hiljem vaidlema, kas allkiri on ikka tema oma?“ Ivan
Jevgeni Tverdohlebov: Kui testament vormistatakse notari juures, on kindlus allakirjutanu isiku suhtes suurem. Halb nägemine ei takista dokumendile allakirjutamist, kui notar aitab allkirja õigesse kohta panna. Isegi pime inimene suudab oma nime ja perekonnanime kirjutada.
See ei mõjuta riski, kas pärijad hakkavad vaidlema või mitte. See risk sõltub nende isiksusest, mitte sellest, kuidas testamendi vormistamisel halva nägemisega seotud probleemid ületati.
„Minu vanaema on juba korra teinud testamendi, millega jättis kõik lastelastele. Nüüd aga kavatseb ta selle ümber kirjutada hooldekodu sõbranna nimele. Kumb testament loetakse kehtivaks, kui neid on mitu?“ Irina
Jevgeni Tverdohlebov: Kui hilisem testament on vastuolus varasemaga, siis loetakse kehtivaks hilisem testament.
„Kas inimene, kellel on diagnoositud dementsus või esineb tõsiseid mäluhäireid, saab üldse testamenti koostada või muuta? Kuidas seda kontrollitakse ja kes otsustab, kas ta on teovõimeline või mitte?“ Jekaterina
Jevgeni Tverdohlebov: Seda kontrollib ja otsustab notar testamendi tõestamise hetkel. Hiljem võib kohus avalduse alusel määrata ekspertiisi, mõnikord ka postuumselt, et kontrollida, kas pärandaja oli teo- ja tehinguvõimeline.
„Minu eakas isa elab oma majas ning talle kuulub ka maatükk. Ma ise elan välismaal ja ei saa isa sageli külastada. Viimasel ajal on hakanud teda külastama võõrad inimesed, kes kutsuvad teda isaks, toovad kingitusi jne. Hiljuti sain teada, et isa ostis neile arvuti ja isegi aitab neid vahel rahaga, kuigi pole ise rikas. Kuidas ja kust ma saaksin kontrollida, ega isa pole teinud uut testamenti ning maja ja maad uutele „lastele“ pärandanud?“ Anton
Jevgeni Tverdohlebov: Ainus viis seda isa eluajal kontrollida on temalt endalt küsida. Pärast tema surma muutub see informatsioon avalikuks.
„Kuus aastat tagasi tegi minu vanaisa testamendi, millega pärandas korteri ja muu vara meile õega. Hiljuti hakkas ta aga rääkima, et tutvus imelise naisega ja „kingib“ korteri hoopis talle, öeldes, et kavatseb vormistada kinkelepingu. Mida me peaksime tegema? Kas kinkeleping tühistab testamendi? Me kahtlustame, et vanaisa pole selge mõistuse juures…“ Natalja
Jevgeni Tverdohlebov: Pärandina läheb üle ainult see vara, mis kuulus pärandajale tema surma hetkel. Teatud juhtudel saavad pärijad vaidlustada tehinguid, mille pärandaja oli enne surma teinud. Kinkimine ei tühista testamenti, kuid kui korterit enam pärandvara hulgas ei ole, siis ei saa seda ka pärida.
„Kui inimene on täielikult teovõimetu ja tal pole testamenti, kuidas saab siis vormistada korteri kinkelepingut? Kas sellistel juhtudel võib notari koju kutsuda?“ Igor
Jevgeni Tverdohlebov: Lepinguid, sealhulgas kinkelepinguid, saab sõlmida ainult teovõimeline inimene. Seega ei ole sel juhul korterit võimalik kuidagi kinkida.
Küsimused spetsialistile
Millistel juhtudel ja kuidas viiakse läbi psühhiaatriline ekspertiis pärimisasjades?
MK-Estonia küsimustele vastab DocuMental kliiniku psühhiaater Eduard Maron.
– Kas teie praktikas on olnud juhtumeid, kus inimesed on pöördunud abi saamiseks, et panna diagnoos sugulasele, kes on viimasel hetkel oma otsust muutnud ja teinud testamendi kellegi teise kasuks?
– Kõige sagedamini on see toimunud juba pärast inimese surma. Seda nimetatakse retrospektiivseks hindamiseks. Sugulased tulid ja ütlesid: „Meie lähedane tegi testamendi, kuid me kahtlustame, et sel hetkel ei olnud ta võimeline oma tegusid kainelt hindama.“
Sellised olukorrad on seotud korraga nii juriidiliste, kliiniliste kui ka eetiliste aspektidega. Kõik sõltub sellest, kas inimesel oli diagnoos pandud juba enne testamendile allakirjutamist või mitte.
Kui diagnoos – näiteks skisofreenia või dementsus ehk raske psüühikahäire – oli juba kindlaks tehtud, siis tõenäoliselt ei olnud inimene enam võimeline selgelt aru saama, mida, miks ja milleks ta teeb.
Kui sellised diagnoosid olid fikseeritud enne tehingut, kerkib esile küsimuse juriidiline pool: kas psühhiaatri, perearsti või kliinilise psühholoogi antud hinnang oli tõepoolest õige või oli see pelgalt spetsialisti tõlgendus? Just siit saavadki tavaliselt alguse juriidilised vaidlused.
Selle poole juristid, kelle kasuks testament on tehtud, väidavad tavaliselt, et diagnoosid ei pruukinud vastata kriteeriumidele, olid pandud ebapiisava põhjendusega või ilma selge kirjelduseta. Selliseid olukordi tuleb tõepoolest ette.
Põhiküsimus on selles, kuivõrd kliiniline hinnang peegeldas inimese tegelikku seisundit: kas ta tõesti ei andnud endale oma tegudest aru või oli diagnoos ekslik?
Näiteks võidi inimesel diagnoosida dementsus, kuigi tegelikult oli tal depressioon.
Seetõttu on vaidlused vältimatud. Ja tõde on väga raske kindlaks teha. Kui jutt käib teovõime hindamisest, ei piisa ainuüksi kliinilisest diagnoosist – see on psühhiaatrilise ekspertiisi küsimus.
Kui selline ekspertiis on läbi viidud, tugineb kohtunik kõigile kogutud andmetele ja spetsialisti – psühhiaatri – arvamusele.
Näiteks hindab ekspert inimese seisundit ja jõuab järeldusele, et too kannatas häire all, mis kahjustas tema arusaamis- ja otsustusvõimet. See tähendab, et ta oli faktiliselt teovõimetu ega andnud endale oma tegudest aru. Kui see eksperthinnang on kohtuniku poolt kinnitatud ja heaks kiidetud, tunnistab kohus, et inimene tõepoolest ei mõistnud oma teo tähendust. Seega, kui ta dokumendile alla kirjutas, ei saanud ta aru, mis see on ja kellele see on mõeldud.
Kui aga diagnoosi üldse ei olnud, on tagantjärele midagi tõestada praktiliselt võimatu. Sellisel juhul tunnistatakse tõenäoliselt, et inimene oli süüdiv ja tema teovõimetust ei ole millegagi tõendatud. Kui ka kohus seda ei tuvasta, jõutakse järeldusele, et inimesel oli õigus oma varaga talitada nii, nagu ta ise õigeks pidas.
– Eksperthinnangu määrab kohus, aga kes selle läbi viib?
– Tavaliselt teevad seda psühhiaatrid, kes on lisaks kliinilisele tööle läbinud spetsiaalse kohtupsühhiaatriaalase koolituse ning omavad vastavat litsentsi ja kogemust.
Oluline on aga see, et üks ja sama arst ei saa olla samaaegselt nii raviarst kui ka ekspert.
Näiteks, kui mina olen inimesega töötanud arstina, ei saa kohtunik mulle teha ülesandeks sama patsiendi ekspertiisi läbi viia.
Hinnangu peab andma sõltumatu psühhiaater, et vältida eetilisi probleeme ja huvide konflikti.
Praegu on sellega aga suuri raskusi. Kohtunikud kurdavad, et ekspertiisi on peaaegu võimatu määrata, sest inimesed ootavad seda kuude kaupa. Spetsialiste napib, kõik on ülekoormatud ja järjekorrad on tohutud.
Seetõttu on olukord eriti keeruline nendel juhtudel, kui sugulased pöörduvad tagantjärele, pärast inimese surma.
Siis tuleb hakata uurima arhiive, dokumente, meditsiinilisi üleskirjutusi ning diagnoose ja põhjendusi, mille alusel need olid pandud. Mõnikord võib kohtunik pidada diagnoose piisavalt ilmseks, kuid kui eksperthinnangut ei ole, liigub kogu küsimus juriidilisele tasandile.
Kui patsiendi seisundit ei ole ühel või teisel põhjusel võimalik hinnata (näiteks surma või inimese kontaktivõimetuse tõttu), võib kohtunik teha otsuse olemasolevate andmete põhjal, millele psühhiaater annab oma eksperthinnangu.
Kui olemas olid kaalukad tõendid – mitte ainult kliiniline pilt, vaid näiteks aju-uuringute pildid või laborianalüüsid, mis viitasid üheselt haigusele –, võib sellest piisata. Kui diagnoos on sajaprotsendiliselt kinnitatud, võib kohtunik dokumentide eksperthinnangu alusel neid fakte arvesse võtta ja tõdeda, et inimene ei andnud endale oma tegudest aru.
Või teine näide: inimene põeb praegu dementsust, aga dokumendile kirjutas ta alla viis aastat tagasi. Sugulased tulevad ja ütlevad: „Vaadake, millises seisundis ta on, kuidas ta sai seda siis teha?“ Kuid viis aastat hiljem ei ole enam võimalik adekvaatset hinnangut anda, sest haigus on progresseerunud.
Praegune seisund ei peegelda seda, milline oli inimene viis aastat tagasi allkirjastamise hetkel. Ja me jõuame tagasi sama komistuskivi juurde: millised olid andmed tollal? Millised sissekanded on tervishoiusüsteemis säilinud ja milliseid hinnanguid andsid arstid sel hetkel?
Sellised olukorrad tekitavad alati vaidlusi ja toovad kaasa pikalevenivaid kohtuprotsesse. Seetõttu on parem selliste probleemide tekkimise riskile juba varakult mõelda.
Lõppude lõpuks ei ole küsimus ainult testamendis. Peamine on probleem õigel ajal tuvastada, pakkuda abi nii perele kui ka patsiendile, määrata ravi ja tagada väärikas hooldus. Kõik muu, sealhulgas testament, jääb minu kui arsti jaoks teisejärguliseks.
Kõige olulisem on varajane diagnostika ja häirete õigeaegne avastamine. Kõik muu on juba sellega kaasnev tagajärg. Kui kõik tehakse õigel ajal, on võimalik vältida keerulisi stsenaariume ja kohtuvaidlusi.
– Mida teha, kui sugulased märkavad inimese eluajal dementsuse sümptomeid, kuid ta ise ei taha psühhiaatri juurde minna?
– Tegelikult ei saa inimest sundida uuringutele minema. Selleks peavad olema kindlad alused.
Tavaliselt tuuakse välja kolm põhjust psühhiaatrilise hindamise läbiviimiseks: kui inimene on ohtlik iseendale, kui ta on ohtlik teistele või kui tema seisund ohustab tema tervist, kuid ta ise seda ei taju.
Näiteks kui haigus halvendab elukvaliteeti ja seab tervise ohtu, kuid inimene keeldub ravist ega püüa end aidata.
Kui dementsuse algstaadiumis tekivad probleemid mälu ja enese eest hoolitsemisega, võivad sugulased proovida inimesega kokkuleppele jõuda. Selle häire eripära on aga see, et inimene ise ei pea probleemi tõsiseks ega mõista vajadust arsti poole pöörduda.
Sellistel juhtudel tuleb mõnikord taotleda eksperthinnangu tegemist kohtu kaudu, esitades avalduse ja tuues välja, et sugulane ei taju oma tegusid ega seisundit.
See ongi kõige õigem lähenemine: psühhiaater peab õigel ajal hindama, kas inimesel on tõepoolest probleem või on tegemist lähedaste liigse ärevusega. Miks just kohtunik selle otsuse teeb? Sest lihtsalt inimesel käest kinni võtta ja öelda: „Lähme psühhiaatri juurde, sind on vaja läbi vaadata,“ on keeruline. Selline lähenemine alati ei toimi.
Oluline on mõista, et dementsus algab harva sellest, et inimene unustab lähedaste nimesid või eelmise päeva sündmusi. Enamasti on esimesed ilmingud seotud emotsionaalsete ja käitumuslike muutustega.
Lähedased märkavad inimesele ebatüüpilist ärrituvust, äkilisust, kohatuid nalju või kummalist, mõnikord isegi sündsusetut käitumist. Sageli aetakse see aga halva tuju, stressi või vanusega seotud muutuste arvele, mitte ei peeta seda dementsuse alguseks.
Dementsus kulgeb tavaliselt lainetena: ühel päeval on seisund parem, teisel halvem. See ajab sugulasi segadusse. Neile tundub, et täna on inimene lihtsalt „halvas tujus“ ja homme läheb paremaks. Tegelikult on see aga haiguse loomulik kulg.
Seetõttu on oluline olla lähedaste suhtes tähelepanelikum ja empaatilisem, eriti haiguse varajases staadiumis. Vaja on selgitusi ja vastastikust mõistmist. Dementsuse algstaadiumis reageerivad inimesed sageli valuliselt, sest nad tajuvad ise muutusi ja elavad seda teravalt üle.
Kui lähedased alustavad sellisel hetkel juttu stiilis „teeme testamendi korda“, võib reaktsioon olla täiesti mõistetav: inimesele võib tunduda, et temast tahetakse vabaneda.
Seepärast on siin vaja delikaatsust ja psühholoogi kaasamist, kes aitaks olukorda selgitada nii patsiendile endale (niivõrd, kuivõrd ta veel mõista suudab) kui ka lähedastele (et nad teaksid, mis toimub ja mis neid ees ootab). See nõuab loomulikult tööd ja pühendumist.
Kuid enamasti lõpeb lugu sellega, et olukord on juba raske ja kaugele arenenud.
Minu sõnum inimestele, kellel on eakaid sugulasi, on: olge tähelepanelikumad ja märgake esimesi sümptomeid.
– Kas dementsus ei ole ravitav?
– Kahjuks on dementsus ühesuunaline tee. Ravi võib aga sümptomeid leevendada ja elukvaliteeti parandada.
Siin on oluline kompleksne lähenemine. Abi ei vaja mitte ainult patsient, vaid ka tema pere – et kõik mõistaksid, mis toimub, oleksid valmis haiguse arenguks ja kohandaksid oma suhteid lähedase inimesega. Oluline on tagada hooldus ja tugi. See nõuab paljude spetsialistide kaasamist.
Ja kõige tähtsam on perekonna empaatia ja osavõtlikkus. Kui tekivad kahtlused, soovitan alati: parem on korra psühhiaatri poole pöörduda ja välja selgitada, kas probleem on olemas.
Võib-olla seda polegi ja siis saab rahulikult edasi elada. Aga kui probleem on olemas, saab koostada tegevuskava. See aitab tulevikus vältida paljusid raskusi ja ebameeldivaid olukordi.
Teadmiseks
Viimane tahe
Patsiendi elulõpu tahteavalduse seaduseelnõu on läbinud Riigikogus esimese lugemise ja peaks jõustuma 2027. aasta jaanuarist. Eelnõu eesmärk on kinnistada selge mehhanism, mis lubab inimesel eelnevalt kindlaks määrata, millist ravi ta haiguse lõppstaadiumis saada soovib või millest ta keeldub.
Sotsiaalministeeriumi spetsialistid selgitasid briifingul, et dokument peab sisaldama konkreetseid juhiseid. Eelkõige tuleb kirjeldada tervislikku seisundit (näiteks surmaga lõppeva haiguse viimane staadium või vegetatiivne seisund) ja fikseerida otsus toetava ravi kohta: kas ollakse nõus elustamise ja intensiivraviga, toidu ja vedeliku manustamisega sondi kaudu, vereülekannete või organisiirdamisega, või keeldutakse sellest. Sellise otsuse saab teha iga vähemalt 18-aastane inimene.
Tahteavaldus koostatakse vabatahtlikult – ei arstid ega sugulased ei saa sundida inimest sellele alla kirjutama. Dokumenti on võimalik igal hetkel muuta ning kehtivaks loetakse alati viimane versioon. Juhul kui inimene on teadvusel ja väljendab selgelt oma mittenõustumist varem antud tahteavaldusega, siis seda ei kohaldata.
