Hiljuti külastas Tallinna tuntud psühholoog ja ainulaadse metoodika autor Mihhail Labkovski. Tema 45-minutiline konsultatsioon maksab 1600 eurot. MK-Estoniale pühendas ta aga rohkem kui ühe tunni, et jagada nõuandeid meie lugejatele, kirjutab ajakirjanik Pavel Boitsov.
– Mul on väga hea meel teid näha. Ja ma olen üsna ärevil. Siiski tahaks, et meie intervjuu tuleks huvitav. Püüdlen ideaali poole.
– Ideaali kui sellist ei eksisteeri. Isegi Larry King, maailma kuulsaim intervjueerija, ei olnud ideaalne.
Aga mis on ideaal, nii-öelda terves mõttes? See on see, mis teile sobib. See, mida te aktsepteerite – ennast, oma elu, oma naist… Kõik see on ideaalne ainuüksi seetõttu, et see meeldib teile.
Ebaterve püüdlemine millegi ideaalse poole tähendab eelkõige iseenda mitteaktsepteerimist.
Teate, kuigi olen juba üle kuuekümne, jätkan ma õppimist. Mulle meeldib kõik uus, kuid samal ajal aktsepteerin ma ennast, oma tegelemist psühholoogiaga, oma tööd, elukutset ja elu tervikuna… Mul ei ole soovi seda kuidagi veel paremaks muuta. Mul on huvi selle vastu, mida ma ei oska, ei tea ja mida ma saan õppida. See on terve mõtteviis.
Aga soov olla number üks – see on ebatervislik idee, sest number üks tähendab, et võrdlete end teiste numbritega. Teate, peres on vahel mitu last ning ühte last seatakse eeskujuks, võrreldes näiteks luuserit viielisega. Hiljem tulevad nad psühholoogi vastuvõtule ja üritavad terve elu lahendada seda probleemi, mis on seotud ebakindluse, madala enesehinnangu ja muu sellisega.
– Te olete üks populaarsemaid venekeelseid psühholooge. Kas te olete selle poole püüelnud?
– On üks selline anekdoot. „Kuidas teist prostituut sai? – Lihtsalt vedas.“ Nähtavasti on minuga sama lugu. Ma pole kunagi seadnud eesmärke ega tee seda ka praegu. Ei, mul on üks, ma ütleksin, mitte eesmärk, vaid unistus. Ma tahan jõuda inglisekeelsesse ruumi.
Sest te ütlesite „venekeelne psühholoog“, aga psühholoogia ei ole seotud keelega, see on pigem ülemaailmne, nagu meditsiingi.
– Mis teie arvates köidab teie fänne kõige rohkem?
– Ma tahaksin mõelda, et see on minu unikaalne metoodika. Sest minu jaoks on väga väärtuslik see, mida ma teen professionaalselt, mitte see, kuidas ma välja näen või milline on minu karisma.”
Mulle meeldiks, kui minu metoodika metoodika pälviks maailmas tunnustust. Pean seda väga progressiivseks ja ülimalt tõhusaks. See kuulub kognitiiv-käitumusliku teraapia (KKT) valdkonda, mis on ainus teaduslikult tunnustatud psühholoogiasuund.
Olge tähelepanelikud hüperaktiivsete laste suhtes!
– Te olete varem maininud, et teil on ATH, ja ema vahel peksis teid…
– Mitte vahel, ma ütlen teile konkreetselt. Kuni neljanda klassini peksis ema mind kahtede eest, sest neil kaugetel aegadel, 60ndatel ja 70ndate alguses, ei teadnud keegi sellisest diagnoosist nagu ATH. Arvati, et see on lihtsalt ülekäte läinud käitumine ja kasvatamatus.
Iga päev tõin koolist kaasa märkusi, kuna jooksin mööda klassi ringi, karjusin, segasin tunde, ei õppinud üldse ja nii edasi. Oleksin ma ema asemel olnud, oleksin end vist maha löönud – tema oli veel kannatlik.
See ei aidanud. Ma ei kartnud ema. Ja kuidagi tundus see kõik pigem mänguna kui lapse peksmisena.
Muide, paljudes riikides ei tunnista või ei tea ATH diagnoosi siiani osa õpetajaid, kes on ilmselt pedagoogikaülikoolides kehvasti õppinud.
On olemas ka tähelepanupuudulikkuse sündroom, mis tähendab aga hüperaktiivsust. Sellised lapsed segavad tunde, lärmavad, räägivad, ei kuula, kargavad püsti ja jooksevad mööda klassi ringi.
Õpetaja vaatenurgast – ja ma töötasin koolis 10 aastat, neist 8 NSV Liidus ja 2 Iisraelis – on tegu lihtsalt huligaaniga, kes takistab elamist ja töötamist.
Kui mina laps olin, ei olnud ei mu emal, psühholoogil, psühhiaatril, arstil ega õpetajal aimugi, et selline käitumine on põhjustatud meditsiinilisest probleemist, sest ATH-d ravitakse medikamentidega.
See on raske diagnoos. Kui te näete, et teie laps on isegi lihtsalt hüperaktiivne, on see põhjus lastepsühholoogiga suhtlemiseks.
Ärge sundige ennast
– Kuidas te oma vanemate lahkumise üle elasite, Mihhail?
– Raskelt muidugi. Kuid neil mõlemal oli onkoloogiline haigus, ja seda aastaid. Ema põdes vähki 40 aastat. Seetõttu oli arusaam, et see juhtub varem või hiljem, teatud määral olemas. Kuid ükski laps pole selleks kunagi valmis.
– Kas teile jäi tunne, nagu sageli juhtub, et palju jäi neile ütlemata?
– Mitte päris nii. Mul tekkis tunne, et sain järsku täiskasvanuks. Asi on selles, et seni, kuni su vanemad elavad, oled sa laps. Sa võid eputada nii palju kui tahad, mängida täiskasvanut. Aga sul on vanemad, kes ütlevad sulle: “Pojake.” Ja pole vahet, kes sa oled – suur kunstnik või muusik.
Kui mõlemad vanemad lahkuvad, mõistad, et nüüd oled sa tõepoolest täiskasvanu ja omapäi.
– Kas te külastate sageli nende haudu?
– Varem külastasin igal aastal nende sünnipäevadel, kuid viimasel ajal olen harvemini käima hakanud.
– Miks on teie arvates inimestele oluline oma lähedaste haudu külastada ja nende eest hoolitseda?
– Teate, see sõltub kultuurist. On kultuure, kus haudu ei olegi, rääkimata nende külastamisest. Küll aga eksisteerib surmakultus, kalmistukultus, matusekultus ja nii edasi.
Samas, kui te küsiksite: “Kas haudu peab külastama?”, siis tekib küsimus – mida tähendab “peab”?! Kui teil on selleks vajadus, siis muidugi. Kui vajadust ei ole, siis mitte. Milleks end sundida? Süütundest?
Kui ei taha, ärge suhelge
– Mida arvate – nii psühholoogi kui ka lihtsalt kogenud täiskasvanuna – kas ainuüksi sugulusside kohustab meid oma sugulasi vähemalt mingil määral armastama ja aktsepteerima? Isegi kui keegi on ebameeldiv või lihtsalt ebahuvitav?
– Me ei ole kellelegi midagi võlgu. Kuid nagu öeldakse, veri on paksem kui vesi. Ja see on psühholoogilisest seisukohast fenomenaalne asi – veresidemed.
Inimene võib olla sulle täiesti kauge, teil ei pruugi olla midagi ühist, kuid ta on sinu sugulane ja mingil põhjusel pead sa temaga suhtlema.
Olen juba 64-aastane ja saan endale lubada suhelda nendega, kellega ise tahan. Seepärast tahan öelda – kallid lapsevanemad, ärge sundige oma lapsi sugulastega suhtlema, kui neile see ei meeldi.
Siin ei ole reegleid. Annaks jumal, et teie sugulased oleksid teile hingelähedased inimesed. Alati see aga nii ei ole.
– Mida te teeksite, kui teie tore tütar Daša ütleks mingil põhjusel: „Isa, teeme pausi, ma ei soovi sinuga mõnda aega suhelda“?
– Kui ta ei taha suhelda, siis ärgu suhelgu. Vanusega muutun rahulikumaks, võib-olla isegi kusagil targemaks. Meil on muide olnud ka perioode, kus me tülitsesime. Suhtun sellesse normaalselt.
– Aga teil pole vajadust temaga suhelda?
– On küll. Ma võin igatseda, ma võin muretseda. Aga kui inimene ei taha, siis on see tema õigus.
– Kas te olete isana end teostanud?
– Tütar arvab, et jah. Mina olen endast kui isast halvemal arvamusel.
Asi on selles, et kui mu laps sündis, olin 24-aastane. Töötasin koolis õpetaja ja psühholoogina ning polnud isegi veel alustanud oma ATH ravi, seega polnud ma just parim isa.
Olin hüperaktiivne, jooksin kogu aeg ringi, tekitasin peres probleeme. Elasime üsna vaeselt. Kui sain 28, kolisime Iisraeli, kus meie elatustase langes veelgi.
Aga kui ma hakkasin ravi saama, muutusin ma palju, sain rahulikumaks ja tasakaalukamaks. Oleme Dašaga nendel teemadel rääkinud. Tema arvates oli tal õnnelik lapsepõlv.
18-aastaselt läks ta omal algatusel Iisraeli armeesse ja teenis seal kaks aastat. Seejärel naasis Moskvasse. Praegu – ta on juba 40-aastane – elab ta Prantsusmaal ja on üsna õnnelik.
Iisraeli armee on kui puhkus
– Kas te olete armees teeninud?
– Ma ei nimetaks seda armeeks. Olin siis 31-aastane ja heebrea keeles kutsutakse seda miluim’iks.
– Seega me räägime praegu Iisraeli, mitte Nõukogude armeest?
– Jah, Iisraeli armeest. Nõukogude armees ma ei teeninud. Minust viis aastat vanem vend aga teenis ja kui ma koolis käisin, nägin ma, mida Nõukogude armee endast kujutas. Tema väeosast, kus ta teenis õhutõrjes, toodi rahuajal välja seitse laipa. Seitse laipa rahuajal, mitte sõja ajal! See oli 70ndatel. Sõda ei olnud, isegi Afganistani sõda polnud veel alanud.
Siis teadsin kindlalt, et mina armeesse ei lähe. Aga vanemad ei aidanud mind ega mu venda sellest kõrvale hiilida – seda näitab juba fakt, et vend sinna armeesse sattus. Seega pidin oma probleeme ise lahendama.
Just siis avaldusid esmakordselt minu psühholoogilised võimed. Ma petsin psühhiaatrid ära! Te ju mõistate, et NSV Liidus ei saanud lihtsalt niisama armeesse minemata jätta. Selleks pidi saama vabastuse, niinimetatud “valge pileti”.
Ja nii ma hakkasin kõrvale hiilima.
Lühidalt öeldes petsin ma väga edukalt ära kõik need professorid, teaduste doktorid ja psühhoneuroloogid ning mulle pandi diagnoos – psühhopaatiline isiksus.
See tähendab inimest, kes on täiesti rahulik ja rahumeelne seni, kuni tema kallal ei hakata norima. Selliseid inimesi ei võeta enam kunagi armeesse. Sest just nemad võivad Nõukogude armees valitsenud dedovštšina tingimustes, kus nooremaid peksti, ühel päeval automaadi haarata ja öösel maha lasta terve roodu magavaid kaaslasi.
Ja nii ma siis jõuan Iisraeli. Seal aga ei võeta kohe armeesse, kõigepealt on vaja keel selgeks saada. Kolm aastat hiljem saan kutse ja lähen arstlikku komisjoni, kus viimane arst on psühhiaater.
Ta küsib minult: „Kas sa teenisid Punaarmees (millegipärast nad ütlesid Punaarmee)?“ Ma vastan: „Ei.“ Ta küsib: „Aga miks?“ Ma ütlen: „Noh, psühhiaatrilistel põhjustel.“ Selle peale surus ta mu kätt ja ütles: „Head teenistust! Ma pean sind terveks, mine ja teeni.“
Teenisin seal mõned kuud ja arvan, et see oli puhkus. Kui võrrelda seda Nõukogude reaalsusega, siis oli see nagu noorsõduri kool. Tegelikult oli see pigem kohanemisperiood.
Armastusest…
– Mis on armastus?
– Teate seda nalja? Armastuse mõtlesid välja venelased, et ei peaks raha maksma.
Aga tegelikult on täiskasvanu armastus teise täiskasvanu vastu, näiteks mehe ja naise vahel, kõigest peegeldus nendest tunnetest, mida laps koges oma vanemate vastu juba imikueas. Asi on selles, et laps sünnib siia ilma armastustundega. Põhimõtteliselt on ta oma emaga seotud täiesti loomalikul tasandil.
Veelgi enam, lastepsühholoogia ja -füsioloogia kohaselt ei erista laps end emast kuni kolmanda eluaastani. Ta peab ennast ja ema üheks tervikuks, kuhu hiljem lisandub ka isa.
Muide, dr Spock on öelnud: kui te sünnitusmajast lahkute, andke laps kohe isa kätte ja minge ise juuksurisse soengut tegema. Sest mida varem hakkab isa lapsega tegelema, seda rohkem ta temasse kiindub.
Niisiis, vanemad on lapse jaoks esimene armastuse objekt. Kusjuures laps armastab oma vanemaid tingimusteta. Umbes kolme-nelja aasta vanuselt hakkab laps aga suhtuma vanematesse kriitilisemalt ja mõistma, et nad ei ole üks tervik, vaid täiesti eraldiseisvad inimesed, kelle vahel tekivad konfliktid ja nii edasi.
Imikueas ei saa laps aga vanemateta sõna otseses mõttes lihtsalt elada. Kahjuks on vanemaid erinevaid.
Näiteks võivad nad olla vaimselt ebastabiilsed – üks levinumaid probleeme on sünnitusjärgne depressioon. Nad võivad olla ka hüsteerilised, agressiivsed, külmad ja nii edasi. Muide, nad ei ole ise selles süüdi, sest ka nemad on elavad inimesed, kellel olid omakorda vanemad.
Niisiis, laps, jätkates vanemate armastamist, võib kogeda erinevaid tundeid, näiteks solvumist, mittevajalikkuse tunnet, üksildust, tunnet, et teda ei armastata. Ja see tunne kinnistub. Kui ta saab täiskasvanuks, üritab ta leida endale partnerit, kes tekitaks temas täpselt neid samu tundeid, mida ta koges lapsepõlves.
See on väga huvitav ja kahjuks paljude jaoks ka valus probleem. Asi on selles, et on inimesi, kelle pere ei olnud psühholoogiliselt kuigi stabiilne, ja nende jaoks tähendabki armastus kannatusi. Kõige ilmekam näide, mida kirjeldas Puškin, on: „Mida vähem me naist armastame, seda kergemini me meeldime talle“.
Te võite kiinduda ainult nendesse inimestesse, kellele te huvi ei paku, ja teil tekib kinnisidee panna nad end armastama. See on klassika.
See on lugu sellest, et teil jäi vanemate tähelepanust puudu ja te pugesite nahast välja, et nad teid märkaksid. Siit, muide, tulebki pool viielistest õpilastest. Ja ma olen koolis töötanud kümme aastat.
… ja surmast
– Kas te kardate surma?
– Ei!
– Kuidas peaks surma suhtuma? Kas sellele tasub üldse mõelda?
– Inimesed, kes elavad õnnelikult, ei karda surma. Surma kardavad õnnetud inimesed. Nad mõtlevad pidevalt homsele, sest täna on neil halb. Ja siis selgub, et homset ei tulegi, sest on aeg surra. Ja nad klammerduvad elu külge. Paljud neist, muide, on need kuulsad tervisliku eluviisi fanaatikud, dieetidest vaimustunud inimesed – see kõik on ärevus ja surmahirm.
Tänu oma endisele naisele sain ma aru, et mul on ATH diagnoos. Ja ma olen talle, muide, surmani tänulik. Ta töötas Iisraelis medõena ja osales loengul, kus psühhiaater, kellel oli samuti ATH diagnoos, hakkas sümptomeid kirjeldama. Mu naine helistas mulle ja ütles: „See kõik on täpselt sinu kohta.“
Nii hakkasin tänu oma endisele naisele ravi saama ja tunnen end vaimselt tervena. Kuid füüsiliselt ma terve ei ole. Kui teid huvitab, siis ma olen kolmanda grupi invaliid ja mul on ka Crohni tõbi.
See on haigus, mida juudid põevad kuus korda sagedamini kui kõik teised. See on seotud soolestikuga. Kuid sellest hoolimata tunnen ma end täiesti normaalselt, ei karda surma ja mulle meeldib mu elu.
Aga lapse pärast ma muidugi muretsen, olen ärevil ja kardan. Ütlen teile veelgi enam: kuni ta oli kaks aastat armees, magasin ma rahulikult. Aga kui ta Moskvasse tuli ja mööda diskosid jooksma hakkas, otsisin ma teda kell kaks öösel ja muretsesin väga.
Laste pärast muretseme me kõik – kui me oleme vähegi adekvaatsed inimesed, kellel on tunded ja emotsioonid.
Rahast…
– Kas vastab tõele, et teie 45-minutiline konsultatsioon maksab umbes 1000 eurot?
– 1600 eurot.
– Kui inimene on murdumise äärel ja tal pole sentigi, kas võtate ta vastu tasuta?
– Ma juba võtan vastu neid, kes ei suuda maksta, kelle olukord on nii tõsine, et nad vajavad minu abi. Teate küll, igasugused suitsiidimõtetega seotud lood ja nii edasi.
Pealegi on mul internetis tohutul hulgal materjali, mis, muide, takistab mul raha teenimast, sest väga palju infot on vabalt kättesaadav.
Kui ma leian, et inimest on vaja aidata, siis ma saan teda aidata. Aga ma ei kuritarvita seda. Ka mina pean ju millestki elama.
– Kas teil on kunagi olnud suitsiidimõtteid?
– Ei. See on seotud väga raske depressioonivormiga, kuid ATH-ga inimene ei ole eriti depressioonile kalduv.
Muide, neile, kes praegu sellest 1600-eurosest summast šoki said, tahan ma selgitada. Mainisin, et mul on Crohni tõbi. Üks süst selle vastu maksab 2000 eurot. See on Ameerika preparaat, mida ma süstin endale iga kahe ja poole kuu tagant. Lihtsalt selleks, et inimesed päris ära ei ehmataks.
– Kui oleks võimalik võluväel kõike muuta, kas te loobuksite sellest diagnoosist?
– 100%! See on väga raske haigus. Ma ei taha inimesi koormata selgitustega, kui raske see tegelikult on. Sest kui sa oled 5-aastane laps, on sul ühed probleemid: sa ei suuda näiteks laua taga rahulikult paigal istuda ja süüa.
Aga kui sa oled 40-aastane, oled sa läbikukkunud luuser, sa jätad kõik pooleli, ei vii midagi lõpuni. Ma ei suutnud isegi lauset lõpuni kirjutada. Sa ei jäta midagi meelde. Sul on kõigiga väga keerulised suhted. Tohutu solvumine, arusaamatus, mis sul viga on, ja nii edasi. Lisaks tekitasin ma endale 300 000 dollari suuruseid võlgu. Hoidku jumal selle eest.
– Aga te ju mõistate, et kui poleks olnud ATH-d, siis poleks tõenäoliselt olnud ka paljut muud.
– Tõenäoliselt, jah! Ma poleks ilmselt isegi psühholoogiat õppima läinud. Lõppude lõpuks ma sinna alguses ei pürginudki. Nagu te õigesti märkisite, õppisin ma kaks aastat teatrilavastajaks. Muide, ma õppisin ka aasta aega pedagoogilises instituudis ajalugu, aga kui mõistsin, et mul pole peas kõik korras, otsustasin selle probleemiga tegeleda ja läksin üle psühholoogiateaduskonda.
… ja religioonist
– Ma tean, et te ei usu Jumalasse.
– Jah, ma ei usu Jumalasse, ja mis siis?
– Milleks on Jumalasse mitteuskuva inimese vaatenurgast usku vaja aastal 2025?
– Asi on selles, et religiooni ajalooline päritolu on teada. See pole mingi saladus: alguses uskusid inimesed vaimudesse, siis said neist paganad ja neil oli polüteism, seejärel mõtlesid juudid välja monoteismi, mille eest neid, muide, alateadlikult ei sallita, nagu ma aiman. Ja muide, ka monogaamse abielu mõtlesid nemad välja, mille eest neid samuti ei armastata, ma arvan.
Tegelikult on see kõik tingitud inimlikest hirmudest. Iga inimene mõistab suurepäraselt religiooni päritolu, olgu see milline tahes. Samas kirjutas juba Freud (kes oli muide usklik inimene), et usk aitab inimesel jalule tõusta, leida tuge ja abi, kui tal on raske, ja nii edasi. Ja selles mõttes on religioonis ja usus mingi terve tera.
Minul ilmselt ei ole vedanud, mul seda tunnet ei ole.
– Kes on teie jaoks täna kõige lähedasem, kõige kallim inimene?
–Ma arvan, et kõige kallim on mu laps. Me oleme natuke erinevad inimesed, mõnes asjas lähedased, teistes jälle erineme. Lõppude lõpuks on tema tüdruk ja mina mees. Aga kõige õigem vastus peaks, nagu paljud arvavad, kõlama nii: kõige lähedasem inimene olen ma ise. Ennast ma muidugi armastan ka…
– Kas teil on juba lapselapsi?
– Lapselapsi ei ole, ta aina lubab.
– Kas te olete hea inimene?
– Minu arusaama järgi, enda jaoks – jah. Mida teised minust arvavad, seda tuleks nende endi käest küsida. Ma meeldin endale.
Nagu ütles Oscar Wilde: „Enesearmastus on romaan, mis kestab terve elu.“ Ma pean ennast heaks. Ilmselt ei ole minus kõik hea, aga see sobib mulle.
VÄLK-küsitlus
– Mille nimel oleksite valmis kõhklemata oma elu andma?
– Tõenäoliselt oma lapse eest. Midagi muud praegu pähe ei tule.
– Kas te kardate jääda üksi ja tunda, et teid pole kellelegi vaja?
– Kas inimlikus või professionaalses mõttes? Ma pole sellele ausalt öeldes kunagi mõelnud. Tõenäoliselt möödub populaarsuse tipp varem või hiljem. Aga hirmu ma ei tunne. Mul on ka üksi päris hea olla.
– Millal te viimati nutsite ja miks?
– Ma ei mäleta viimast korda. Mäletan, et nutsin oma lapse vandetõotustseremoonial, aga seal nutsid kõik, kaasa arvatud kindralid.
Ma isegi küsisin tütrelt: „Kuule, Daša, kas sa nutsid ka?“ Ta vastas: „Jah, proovis korra nutsin ka.“
– Kas lugeda õhtul Albert Manfredi raamatut, näiteks „Suur Prantsuse revolutsioon“, või vaadata seriaali?
– Sada protsenti seriaal. Esiteks olen ma suur seriaalifänn. Teiseks sunniti mind lapsepõlves oma vanaisa raamatuid lugema. Ma pole siiani neist ainsatki lugenud.
– Salma Hayek või Grace Kelly?
– Ma armastan neid mõlemaid. Salma Hayek on muidugi lihtsam, Grace Kelly aga peenem ja elegantsem. Kuid puhtalt välimuse poolest meeldivad nad mulle mõlemad väga.
