Teadlaste hinnangul lebavad Läänemere põhjas tuhanded kaotatud võrgud ja püügivahendid, mis jätkavad „püüki“ ilma kalameheta, muutudes nähtamatuks lõksuks kaladele, lindudele ja teistele mereelanikele. Selle protsessi peatamiseks käivitati rahvusvaheline projekt “Re:Fish, mis ühendab Eestit, Rootsit ja Soomet. Selle eesmärk on puhastada merealad kalapüügivahenditest ja leida uusi lahendusi säästvaks kalapüügiks. Paralleelselt valmistutakse Euroopas pliisisaldusega raskuste ja -lantide kasutamise järkjärguliseks keelustamiseks, mis on samuti oluline samm veeökosüsteemidele avalduva inimmõju vähendamisel. MK-Estonia uuris, kuidas võivad need muutused mõjutada Läänemere veealuse maailma tulevikku.
Läänemere piirkond seisab täna silmitsi probleemiga, mis ei ole kaldalt küll alati märgatav, kuid millel on ökosüsteemile laastav mõju. Jutt käib niinimetatud „kummituspüügist“ – kaotatud või hüljatud kalavõrkudest ja püügivahenditest, mis jätkavad kalade ja lindude püüdmist ilma inimosavõtuta.
Need nähtamatud lõksud jäävad aastateks vette, kahjustades populatsioone ja muutudes plastreostuse allikaks.
Selle ohu vastu võitlemiseks käivitus 2023. aasta mais rahvusvaheline projekt “Re:Fish”, milles Eesti, Rootsi ja Soome on oma jõud ühendanud. Selle eesmärk on puhastada veekogusid uppunud püügivahenditest, leida säästvamaid lahendusi kalapüügiks ning kaasata protsessi mitte ainult riiklikke struktuure, vaid ka kalureid, vabatahtlikke ja teadlasi.
Projekti raames katsetatakse ka uusi süsteeme, mis motiveeriksid kalureid vananenud varustust ära andma, selle asemel et seda merre jätta.
Kui meri püüab ise
„Eestis on “Re:Fish” projekti peamine uurimispiirkond Pärnu laht, kuna see on rannikuvetes suurima kalapüügikoormusega regioon,“ räägib Tartu Ülikooli Eesti Mereinstituudi ihtüoloogia ja kalanduse teadur Anu Albert. „Siin korraldasime 2024. ja 2025. aastal traalimisi, et tuvastada kaotatud või hüljatud püügivahendeid.“
Ta täpsustab, et viide Pärnu lahe kalasadamasse on paigaldatud spetsiaalsed konteinerid, kuhu saab tasuta ära anda kasutusest kõrvaldatud püügivahendeid.
„Kõik, mis sinna tuuakse, registreerime ja kaalume liikide kaupa,“ selgitab teadlane.
Lisaks korraldati koos Eestimaa Looduse Fondi vabatahtlikega 2024. ja 2025. aastal rannikutalgud, kus registreeriti eraldi kalapüügiga seotud prügi.
Alberti sõnul õnnestus eelmisel aastal leida üks seisevnoot (labürindikujuline lõkspüünis – toim.) ja üks “mõrd” (võrgust punutud kotikujuline kalapüünis – toim.), mille kogupikkus oli umbes 400 meetrit. Lisaks õnnestus põhjast üles tõsta mitu püüniste raskust.
„Sel aastal on avastatud juhtaedade osi ja püsinoote, kuid lõplikke tulemusi veel pole,“ lisab teadur. „Kontrolltraalimiste käigus õnnestub igal aastal eemaldada ka üksikuid seisevvõrke.“
Anu Albert märgib, et mikroplasti andmeid projekti raames veel ei koguta: „Me fikseerime kalapüügiga seotud makroprügi, kuid infot mikroplasti kohta meil ei ole.“
Erilist tähelepanu pööratakse ka kodanike töösse kaasamisele.
„Lisaks Soome rakendusele ROSGIS lõime projekti raames oma kaardirakenduse https://gis.sea.ee/refish, kuhu igaüks saab lisada andmeid leitud püügivahendite kohta. Kõik teated salvestatakse ühtsesse andmebaasi ja kuvatakse koheselt Google Mapsi kaardil. Nii tekib georuumiline pilt, mis võimaldab tuvastada probleemseid piirkondi ja suunata jõupingutused just sinna, kus neid kõige rohkem vaja on,“ selgitab ta.
Harrastuskalastajate arvamuse teadasaamiseks viisid teadlased läbi ka küsitlusi kõigis kolmes osalevas riigis ning korraldasid kogemuste vahetamiseks seminare ja koolitusi.
Alberti hinnangul on kalapüügivahendite negatiivse mõju vähendamiseks poliitikas vaja eelkõige ennetusmeetmeid.
„Püügivahendite märgistamine on üks peamisi vahendeid, mis võimaldab pidada arvestust ja teostada järelevalvet nende kasutamise või hoiustamise üle,“ väidab ta. „Järgmise sammuna peaksid tulema püügivahendite tähistamisele rangemad nõuded, tugevdatud järelevalve nende kasutamise üle ja parem süsteem nende kaotamisest teavitamiseks.“
Tema arvates peaks püügivahendite registreerimine koos edasise identifitseerimise võimalusega olema kalapüügiloa saamise või pikendamise kohustuslik tingimus. Paralleelselt on vaja igal aastal korraldada kampaaniaid hüljatud või kaotatud püügivahendite eemaldamiseks ja organiseerida sadamates vana varustuse tasuta vastuvõtt.
Rääkides uute tehnoloogiate väljavaadetest, rõhutab Albert: „Selliseid lahendusi on väga vaja. Näiteks Võru kooliõpilased (RMH Nuti-Võlur ringi osalejad) lõid First Lego League programmi raames koostöös “Re:Fishiga” nutipoi.“
See poi on varustatud andurite ja signalisatsioonisüsteemiga. Kui püügivahend kaob või vajub vee alla, edastab poi teabe (näiteks GPS-i või traadita side kaudu). Nii saab kalur kiiremini teada, kus ta püügivahendid kaotas, ja saab need üles tõsta.
Pikemas perspektiivis aitavad sellised seadmed vähendada “kummitusvõrkude” hulka, sest püügivahendid ei kao jäljetult.
„Põhimõtteliselt on see püügivahendite jälgimistehnoloogia prototüüp, mis on tehtud haridusprojekti formaadis, kuid nii edukas, et seda näidati isegi rahvusvahelise konkursi finaalis USA-s (Floridas),“ lisab Albert.
Mida öeldakse Kliimaministeeriumis?
„Kliimaministeeriumi töötajad otseselt Läänemere seisundit ei hinda, seda tehakse piirkondlikul tasandil HELCOMi koostöö raames,“ selgitab merekeskkonna osakonna nõunik Eda Andresmaa. „Viimane kompleksne hinnang, mis tehti 2023. aastal, näitas, et võrreldes eelmise, 2017. aasta hinnanguga, pole olukord põhimõtteliselt muutunud ja on endiselt halb. Meri kannatab endiselt saasteainete kõrgete kontsentratsioonide, liigse maismaalt pärineva toitainetekoormuse (kui merre satub liiga palju lämmastikku ja fosforit – toim.) ja ülepüügi all (kui püütakse rohkem kala, kui populatsioonid jõuavad taastuda, mille tulemusena väheneb mõnede liikide arvukus ja häirub ökosüsteemi tasakaal – toim.). Ja tagajärjeks on eutrofeerumine.“
Eutrofeerumine on vee rikastumine biogeensete elementidega, peamiselt lämmastiku ja fosforiga, mis toob kaasa vetikate ja taimede kiirenenud kasvu („vee õitsemine“), vee läbipaistvuse vähenemise, lahustunud hapniku sisalduse languse ja sellest tulenevalt ökoloogilise tasakaalu häirumise, mille all kannatavad kalad ja teised organismid.
Tema sõnul mõjutavad Läänemerd ja selle ökosüsteemi tugevalt kliimamuutused ja nendega seotud protsessid ning piiratud veevahetus Põhjamerega – värske soolase vee sissevool toimub äärmiselt harva.
„Sellegipoolest on tänu HELCOMi-sisesele koostööle ka paranemise märke. Seetõttu on äärmiselt oluline, et kõik piirkonna riigid jätkaksid Läänemere tegevuskava (HELCOM BSAP) täitmist ja realiseeriksid oma veekaitsemeetmeid,“ märgib Andresmaa.
Eesti jaoks tähendab see eelkõige vajadust vähendada toitainete merre sattumist, sealhulgas põllumajanduse ja teiste hajureostuse allikate kontrolli kaudu.
Ta lisab, et nende osakond koordineerib Eesti mereala seisundi hindamist vastavalt merestrateegia raamdirektiivi nõuetele, mis põhineb 11 näitajal.
„Viimane hinnang avaldati 2024. aastal ja kahjuks ei õnnestunud ühegagi neist näitajatest head ökoloogilist seisundit saavutada,“ nendib Andresmaa.
Mis puudutab pliid, siis Andresmaa tuletab meelde, et selle kasutamine on juba keelatud veelindude jahil ning sarnased meetmed kehtestatakse tõenäoliselt ka kalapüügivahenditele.
„Siiski oleks otstarbekam reguleerida seda kogu Euroopa Liidu tasandil, kuna meri on riikidel ühine: keeld ühes riigis ei anna suurt efekti, kui teistes plii kasutamist jätkatakse,“ rõhutab ta.
Tehtud merekeskkonna seisundi hinnangute kohaselt vastab plii sisaldus rannikuvetes üldiselt „hea“ kategooriale, normatiivide ületamisi on fikseeritud vaid Muuga ja Matsalu lahes.
Kummitusvõrgud ja mikroplast
„Soome Keskkonnainstituut (SYKE) on “Re:Fish” projekti partner ja vastutab projekti esimese tööpaketi eest – „Eemaldamistegevused: traalimine ja võrkude veealune eemaldamine“,“ räägib vanemteadur Pekka Kotilainen. „Selle eesmärk on puhastada meri kaotatud püügivahenditest ja kaasnevast prahist. See plokk on tihedalt seotud ka kolmanda tööpaketiga, mis on pühendatud püügivahendite kaotamise ennetamisele harrastuskalapüügis. Esimese paketi põhiülesanne on koguda 5,6 kilomeetrit seisevvõrke ja umbes 60–70 kilogrammi püügivahendite elemente.“
Tema sõnul võimaldab eemaldatud „kummitusvõrkude“ analüüs kindlaks teha nende ruumilise jaotumise.
„Me kogume andmeid pikkuse, kõrguse, silma suuruse, varustuse tüübi – käsitsi või masinaga tehtud, kasutatud raskuste ja ujukite ning litsentside kohta. Selline teave võib aidata määrata püügivahendi ligikaudset vanust või päritolu – tootja, kalur või püügihooaeg. Kui need andmed kombineerida infoga põhjareljeefi, püügipiirkondade või sadamate asukohtade kohta, saab mõista, miks püügivahendid just seal kaovad, ja töötada välja meetmeid selliste juhtumite ennetamiseks,“ selgitab Kotilainen.
Teadlane rõhutab, et „kummituspüügi“ (ALDFG) probleem on tunnistatud üheks kõige tõsisemaks maailmas, kuid usaldusväärseid andmeid püügivahendite kaotamise ulatuse kohta on äärmiselt vähe.
„2016. aastal läbi viidud harrastuskalastajate küsitluse kohaselt võib merre igal aastal jääda kuni kaks tuhat seisevvõrku, kuid see arv on väga ligikaudne. Eemaldamisi tehakse vaid aeg-ajalt. Kõige tõenäolisemalt on kaotatud püügivahendid koondunud tihedalt asustatud rannikualadele, kus on aastakümneid tegeletud harrastuskalapüügiga. Need kohad on mugavalt ligipääsetavad nii suvel paadiga kui ka talvel jäält,“ räägib Kotilainen.
“Re:Fish” projekti raames, täpsustab ta, on juba õnnestunud üles tõsta üle kuue kilomeetri võrke, kaks mitusada kilogrammi kaaluvat mõrda ja kümneid kilogramme püügivahendite elemente.
„Lisaks oleme eemaldanud ka muud prügi – plasti, kaableid, juhtmeid, purke. Näiteks eelmisel aastal toimus Stockholmi südalinnas aktsioon, kus vaid paari tunniga tõstis rühm vabatahtlikke sukeldujaid põhjast üles üle kahekümne elektritõukeratta, jalgrattaid ja palju muid esemeid,“ märgib teadur.
Ta kinnitab, et kummitusvõrgud jätkavad tõepoolest kalade ja lindude püüdmist.
„Mõnikord leidsime hukkunud ja elusaid kalu ning lindude luid. Kuigi ohvrite koguarv ei ole väga suur (vähem kui kümme protsenti kõigist ülestõstetud võrkudest sisaldas kala ja umbes kuus protsenti lindude luid), tähendab iga selline leid elusorganismi asjatut hukkumist,“ rõhutab Kotilainen.
Rääkides sellest, kui palju kalapüügivahendid mõjutavad mikroplastireostust, viitab ta oma kolleegi, SYKE juhtivteaduri dr Outi Setälä arvamusele.
„Uuringuid püügivahendite plastmaterjalide järkjärgulise lagunemise kohta on seni vähe. 2017. aasta katse kohaselt kaotasid polüamiidköied massi umbes 2,5 korda kiiremini kui polüpropüleenist ja polüetüleenist tooted. Nende andmete põhjal arvutasime, et Soomes on kalapüügi tulemusel merre sattuvate plastiheidete aastane maht umbes 14 tonni, peamiselt mõrdade ja traalide arvelt. Mõrrad annavad umbes 6,1 tonni, traalid – 7,6 tonni ning seisevvõrkude panus on oluliselt väiksem – umbes 0,2 tonni aastas. Harrastuskalapüügi puhul on see arv umbes poole väiksem, st igal aastal umbes 0,1 tonni,“ selgitab ta.
Lahenduste otsing
Püügivahendite otsimiseks ja ülestõstmiseks kasutavad SYKE teadlased erinevaid meetodeid. Pekka Kotilaineni sõnul määratakse traalimisalad kindlaks kalurite, piirivalve, inspektorite, laevaomanike intervjuude ning endiste ja praeguste püügipiirkondade andmete analüüsi põhjal.
„Operatsioonide käigus kasutame kajaloodi ja sonareid, et avastada objekte põhjas – kive, vrakke, kaableid, torusid. Mõnikord teevad tööd sukeldujad: see on säästvam meetod, kuid kallis ja aeglane. Veealuste robotite (ROV) kasutamine on piiratud halva nähtavuse tõttu ja samuti väheefektiivne,“ selgitab ta.
Kotilaineni arvates avab väljavaateid nn kodanikuteadus – tavaliste inimeste osalemine uuringutes.
„SYKE käivitas rakenduse Rosgis, kus igaüks saab märkida kaotatud või leitud püügivahendeid. Kevadel muutus see kättesaadavaks ka eesti ja läti keeles. Kui teatud kohtadest hakkavad regulaarselt teated laekuma, võimaldab see organiseerida sihipäraseid eemaldamisi,“ märgib teadlane.
Viimastel aastatel on Euroopas aktiivselt arutatud võimalust kehtestada kalapüügivahenditele pandisüsteem. Sarnaselt pudelite või purkidega, kus tarbija tagastab taara ja saab tagasi pandi, võiksid kalurid anda vanu või kahjustatud püügivahendeid vastuvõtupunktidesse. See aitaks vähendada kaotatud võrkude hulka ja stimuleeriks nende korrektset utiliseerimist.
„Idee on hea, kuid kõik sõltub sellest, kuidas finantsmehhanismid on üles ehitatud ja kes kannab kulud,“ rõhutab teadur.
Soomes on alates 2025. aastast kalapüügivahendid lisatud laiendatud tootjavastutuse alla ühekordse plasti direktiivi raames.
„Tootjate ühendus on juba loodud ja riiki tekib 150 püügivahendite vastuvõtupunkti. Need kulud lisatakse kõikide kaupade, sealhulgas püügivahendite ja tarvikute hinnale ning muutuvad tegelikult pandisüsteemi osaks,“ ütleb ta.
Eesti partneritega, tema sõnul, teeb SYKE koostööd „väga praktilisel tasandil“: vahetatakse kogemusi traalimiste, kasutatavate laevade, kiiruse, traalide konstruktsiooni ja muude meetodite osas.
„Tegelikult õpetame üksteist, võttes üle lähenemisi, mida saab kohandada kohalikele tingimustele. See koostöö on osutunud tõeliselt viljakaks,“ rõhutab Kotilainen.
Ta lisab, et kliimamuutused suurendavad samuti püügivahendite kaotamise riske.
„Viimastel aastakümnetel on äärmuslikud ilmastikunähtused muutunud uueks normaalsuseks. Tugevad tuuled ja tormid esinevad sagedamini. Vahelduvad külmad ja soojad talveperioodid, mida saadavad tormid, suurendavad püügivahendite kaotamise riski, kui jääkate nõrgeneb või puruneb,“ räägib teadur.
Tema arvates võivad valitsused ja kohalikud kogukonnad probleemi lahendamisel suurt rolli mängida.
„Kohese efekti saavutamiseks võiks eraldada rohkem ressursse võrkude eemaldamiseks, kuid see protsess on kallis ja töömahukas. Seetõttu on võtmetähtsus teavitustööl. Vaja on kampaaniaid, kalurite ja paadiomanike koolitamist. Pikas perspektiivis võiks kehtestada tasud püügivahendite tagastamise või ümbertöötlemise eest, luua fonde kasutusest kõrvaldatud püügivahendite kogumiseks ning kohustuslikud navigatsioonikursused väikelaevade omanikele. Kalurid peavad oskama merd „lugeda“ ja järgima püügivahendite märgistamise reegleid,“ leiab Kotilainen.
Kommentaar
Herki Tuus, Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi kalavarude osakonna juhataja
Rääkides plii ja “Re:Fish” projekti seosest kalavarude säästva majandamisega, märgin, et see küsimus ei puuduta niivõrd kalade kaitset, kuivõrd inimeste tervist.
Näiteks, kui kalur kasutab paadi liikumiseks pliid sisaldavat bensiini, siis nende aurude sissehingamine kahjustab tema tervist.
Mis puudutab mürgiste ainete toiduahelasse sattumise ennetamist ja kasutuselt kõrvaldatud püügivahendite käitlemist, siis pilootprojektide tekkimisel nende kogumiseks, oleme selle info ka kaluriteni viinud.
Kuid see on pigem jäätmekäitluse teema, mitte kalapüügi oma, ja seda tuleks lahendada jäätmekäitlussüsteemi raames. Sisuliselt pole siin vahet, millisest tootest jutt käib.
Uutele materjalidele ülemineku majanduslikke riske ja kasusid saab hinnata erinevalt. Ühelt poolt suudavad need vähendada keskkonnakoormust, kuid ainult siis, kui nende tootmine on keskkonnasõbralik. Teisalt jääb oluliseks teguriks hind: keskkonnasõbralikumad materjalid ei ole kaugeltki alati kõige kättesaadavamad.
Mis puudutab kalurite toetamist alternatiivsete materjalide – nagu volfram, vismut või teras – ostmisel, siis selliseid meetmeid veel ei ole. See on seotud sellega, et kahjulike materjalide kasutamise piirangud ei ole veel jõustunud.
Ettepanek laiendada pandisüsteemi kalapüügivahenditele kuulub pigem Kliimaministeeriumi pädevusse. Kuid ma leian, et selle tõhusus oleks antud juhul kaheldav. Pandisüsteem toimib väga piiratud arvu masstoodete puhul, näiteks klaastaara. Püügivahendite puhul on see ebamõistlik: neid on raske märgistada, võimatu automaatselt koguda ja need ei kuulu massitarbekaupade hulka.
Mis puudutab koostööd „rohelise kalanduse“ valdkonnas, siis meil rahastatakse pidevalt projekte keskkonnasõbralike püügivahendite ja tavade rakendamiseks. Juba augustis-septembris algab riikliku tähtsusega uuringute rahastamise konkurss. Seal on meetmeid nii kalavarude kaitseks kui ka keskkonnasõbralike tehnoloogiate rakendamiseks.
Mis on lubatud ja mis keelatud septembris?
Alates 01.09 kehtib kõikides veekogudes vähipüügikeeld.
Alates 01.09 jõustub uus angerjapüügikeeld meres (2025. aastal on angerjapüük meres keelatud aastaringselt!).
Alates 01.09 jõustub lõhe ja meriforelli püügikeeld siseveekogudes (v.a kalastuskaardi alusel Narva, Jägala, Purtse, Selja, Pirita, Vääna, Loobu ja Pühajões).
Alates 15.09 jõustub jõeforelli püügikeeld siseveekogudes (v.a Narva jões).
