Sel suvel toimus mitu rasket õnnetust elektritõukeratastega. Üks neist lõppes 11-aastase lapse hukkumisega. Võimud valmistavad ette uusi piiranguid, kuid küsimusi jääb siiski palju – alates lubatud võimsusest ja juhi vanusest kuni vastutuseni liiklusõnnetuse eest ning kahju hüvitamiseni. Mida peavad teadma tõukerataste omanikud, jalakäijad, autojuhid ja laste vanemad – selgitas „MK-Estonia“.
Üksnes sel suvel toimus mitu šokeerivat juhtumit. Mais kukkus Järvekülas 12-aastane tüdruk tõukerattalt, kui oli kiirendanud umbes 55 km/h. Ta oli ilma kiivrita, sai raske peatrauma ja langes mõneks ajaks koomasse, kuid teda õnnestus päästa.
Juuli lõpus aga kaotas Anija vallas 11-aastane poiss kontrolli elektritõukeratta KuKirin G2 Master üle ja kukkus. Mõne päeva pärast suri laps haiglas. Kiivrit tal peas ei olnud ning politsei ei välistanud lubatud kiiruse ületamist. Tootja andmetel on see mudel võimeline arendama kiirust kuni 60 km/h.
Politsei ja arstid pööravad üha sagedamini tähelepanu võimsatele isiklikele tõukeratastele, mida kasutavad alaealised. Mõned teismelised eemaldavad kergliikuritelt tehasest seatud kiiruspiirangud ning sotsiaalmeediasse ilmuvad videod sõitmisest märgatavalt kiiremini kui lubatud 25 km/h.
Vahepeal valmistab riik ette uusi reegleid: ametnikud kavatsevad kehtestada vanusepiirangud, hakata nõudma lastelt jalgratturijuhiluba ning kehtestada vastutuse rikkumiste eest.
Kuid küsimusi jääb palju – sealhulgas võimsate isiklike tõukerataste, vanemate vastutuse ja kahju hüvitamise kohta pärast liiklusõnnetust.
Alates kümnendast eluaastast
Pärast selle suve raskeid õnnetusi muutus eriti aktuaalseks küsimus, alates mis vanusest ja millistel tingimustel võib lastel üldse lubada iseseisvalt elektritõukerattaga sõita. Seda enam, et Riigikogus on eelnõu, mis peab kehtivaid reegleid märgatavalt muutma.
Liiklusseaduse muudatuste kohaselt saab laps elektritõukeratast iseseisvalt kasutada alates 10. eluaastast, kusjuures vanuses 10–15 eluaastat on selleks vaja jalgratturijuhiluba.
Alates 8. eluaastast saab sõita täiskasvanu saatel ning alates 16. eluaastast jalgratturiloa nõue enam ei kehti. Vanusepiirangud laiendatakse mitte ainult sõiduteel liikumisele, vaid ka kõnniteedele ja kergliiklusteedele.
Ette on nähtud ka vastutus rikkumiste eest: trahv eraisikule võib ulatuda kuni 160 euroni, juriidilisele isikule kuni 6400 euroni. Rendifirmad peavad tuvastama kasutaja isiku ning kontrollima tema vanust ja vajaliku juhtimisõiguse olemasolu. Lisaks näeb eelnõu ette meetmed alaealiste poolt võõraste kontode kasutamise vastu.
Kuid pärast hiljutisi tragöödiaid tekitab number „alates 10. eluaastast“ hulgaliselt küsimusi. Kliimaministeeriumis rõhutatakse: uus kord ei tähenda sugugi seda, et kümneaastasel lapsel lubatakse tänavale sõitma minna võimsa aparaadiga, mis suudab kiirendada kuni 50–60 km/h.
„Lapsed, kes sel suvel kannatada said, kasutasid elektritõukrattaid, mille valmistajakiirus ületab Eestis kergliikuritele kehtestatud piiri. Liikluses võib kasutada kergliikurit, mille tehasekiirus on kuni 25 km/h ja mootori võimsus kuni 1 kW,“ selgitab Kliimaministeeriumi transpordi ja liikluse valdkonna juht Margus Tähepõld.
Ta lisab: „Veelgi enam, võrreldes praeguse süsteemiga muutuvad nõuded lastele rangemaks. Praegu on minimaalne vanus kehtestatud ainult sõiduteel liikumiseks, kuid pärast seaduse muutmist kehtib see sõltumatult sellest, kas laps sõidab sõiduteel, kõnniteel või kergliiklusteel.“
Teooria ja praktika
Eeldatakse, et jalgratturiluba peab kinnitama lapse valmisolekut iseseisvaks osalemiseks liikluses. Sest enne loa saamist läbib ta koolituse, õpib liiklusmärke ja reegleid, õpib arvestama teiste liiklejatega ning valima ohutut kiirust, samuti läbib praktilise ettevalmistuse.
Kuid siin on oluline nüanss: praktilise eksami sooritab laps jalgrattal, mitte elektritõukerattal.
„Ehkki liiklusreeglid jalgratturile ja kergliikuri juhile on samad, erinevad nende juhtimisvõtted tõepoolest,“ ütleb Transpordiameti juhtimisõiguse teenuse juht Marika Luik. „Praegu jalgratturi eksamiks ettevalmistamisel reeglina eraldi praktilisi tunde elektritõukeratta juhtimisoskuste arendamiseks läbi ei viida ning neid oskusi ei kontrollita ka praktilisel eksamil.“
Seega ei tähenda jalgratturiloa olemasolu ise enesest veel seda, et laps on praktiliselt koolitatud elektritõukeratast juhtima. Praegu jääb nende oskuste omandamine Luige sõnul noore juhi enda ja tema vanemate vastutusele.
Pärast seaduse muutmist plaanitakse ka ettevalmistussüsteemi korrigeerida. Programmi tahetakse lisada teemad ja õpiväljundid, mis on seotud elektritõukeratta juhtimise eripäradega. Sealjuures praktilist eksamit elektritõukerattal veel läbi viima ei hakata.
On ka teine probleem: reeglite teadmine ja nende rakendamine reaalses liikluses ei ole üks ja seesama. Noorte tõukeratturite kõige ohtlikemate vigade hulgas nimetab Transpordiamet ristmikul ja tee ületamisel eesõiguse reeglite mitteteadmist või eiramist, valesti valitud kiirust, selle mittevähendamist piiratud nähtavusega kohtades, liiga kiiret liikumist jalakäijate läheduses ning tähelepanematust, sealhulgas nutitelefonide kasutamise tõttu.
Teismeliste käitumist võivad mõjutada ka eakaaslaste surve, sotsiaalmeedia, oma oskuste ülehindamine ja suhtumine liiklusohutusse peres.
„Vanemad kipuvad unustama, et noorel mehel või naisel võib olla raske teooriat ja reegleid praktikas rakendada, samuti teiste liiklejate käitumist „lugeda“ ning vastavalt oludele tegutseda. Oskus olukorda ette näha tuleb kogemusega, mida noorel juhil vahel napib,“ märgib Luik.
Seetõttu soovitavad Transpordiametis vanematel mitte piirduda lapse saadud juhiloaga, vaid sõita koos temaga, arutada liiklusolukordi ning selgitada ühtede või teiste reeglite ja ohutumate lahenduste põhjuseid.
Mitte laste transport
Üks peamisi probleeme, millele sel suvel seoses lastega toimunud raskete õnnetustega taas tähelepanu pöörati, on võimsad elektritõukerattad, mille omadused ületavad märgatavalt kergliikuritele lubatud piire.
Just selline aparaat figureerib Anija vallas toimunud tragöödia uurimises. 11-aastane poiss sõitis elektritõukerattaga KuKirin G2 Master, mille maksimaalne kiirus tootja andmetel ulatub 60 km/h. Laps kaotas kontrolli, sai raskeid traumasid ja suri mõne päeva pärast haiglas. Kõiki juhtunu asjaolusid jätkab politsei selgitamist.
Politseis rõhutatakse: kui elektritõukeratta tootja poolt ette nähtud maksimaalne kiirus on 50–60 km/h, ei ole lapsel õigust seda juhtida.
„Kui vanem ostis sellise sõiduki oma lapsele ja andis selle talle kasutamiseks, saab vanema võtta vastutusele liiklusseaduse paragrahvi 202 alusel, mis näeb ette vastutuse juhtimisõiguseta isiku sõidukit juhtima lubamise eest. Karistuseks selle väärteo eest võib olla trahv kuni 800 eurot,“ selgitab Politsei- ja Piirivalveameti liiklusjärelevalve osakonna juht Taavi Kirss.
Kuid võimalik trahv ei ole kaugelki kõige tõsisem tagajärg. Kirss juhib tähelepanu sellele, et sel aastal on kergliikurite, mootorrataste ja mopeedide osalusega liiklusõnnetustes hukkunud juba kolm alaealist.
„Eelkõige kaasneb sellise sõiduki üleandmisega lapsele erakordselt suur risk tema elule. Palun ärge riskige oma laste tervisega,“ kutsub politsei esindaja üles.
Sealjuures ei piirdu probleem sellega, et lapsed saavad algselt liiga võimsad aparaadid. Kirssi sõnul on osade noorte seas saanud harjumuspäraseks tõukratastelt kiiruspiirajate eemaldamine ja seejärel veel ka politsei eest ära sõita üritamine.
„Oleme näinud lapsi, kellele vanemad ostsid hea kaitsevarustuse – kiivri ja kaitsmed –, kuid kes ei peatu politsei märguande peale. Nad vaatavad tagasi ja üritavad põgeneda,“ räägib ta.
Tohib ja ei tohi
Vahepeal ei ole võimsa elektritõukeratta müümise fakt ise enesest rikkumine. Kume Kliimaministeerium selgitab, reguleeritakse selliste sõidukite turule ilmumise reegleid Euroopa Liidu tasemel ja need on seotud kaupade vaba liikumisega, samal ajal kui nende liikluses kasutamise tingimused kehtestab riik iseseisvalt.
Seetõttu võib aparaati, mis ei vasta kergliikuri nõuetele, seaduslikult müüa ja osta, kuid seda ei tohi kasutada avalikus liikluses.
Sealjuures on müüja kohustatud ostjat selgelt teavitama, kui sõiduk ei ole ette nähtud avalikus liikluses kasutamiseks. Eksitava teabe üle müügil teostab järelevalvet Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet.
Kaupluses Ampride räägitakse, et soovituse saamiseks pöördumisel selgitatakse kõigepealt välja, mis täpselt on ostjale oluline, ning juhitakse tema tähelepanu seadusega kehtestatud piirangutele – sõltumata tulevase kasutaja vanusest. Kui klient ütleb, et otsib elektritõukeratast lapsele, soovitatakse talle mudeleid, mis on tänavatel kasutamiseks lubatud.
„Elektritõukrattaid võimsusega üle 1 kW me ei soovita lastele osta,“ ütleb kaupluse esindaja Allan.
Kuid kaugeltki mitte alati ei tea müüja üldse, kellele ost on mõeldud. Allani sõnul huvituvad kliendid sagedamini maksimaalsest kiirusest, mootori võimsusest ja sõiduulatusest. Sealjuures tuleb enamikule täiendavalt selgitada seaduse nõudeid ja kiiruspiirajatega seotud reegleid.
„Mõned arvavad, et piirangud 1 kW ja 25 km/h kehtivad ainult alaealistele. Juhtub, et inimene tuleb sõnadega: „Tahan lapsele Kugoo G2“, aga pärast vestlust ostab tänavale lubatud variandi. Kuid sageli on kodus lapsega juba kokku lepitud, millise tõukeratta täpselt ostavad, ja meile tullakse konkreetse sooviga sõltumata seadusest,“ räägib Allan.
On ka teine levinud eksiarvamus: ostjad eeldavad, et võimsa aparaadiga piisab lihtsalt sellest, et ei sõideta kiiremini kui 25 km/h. Kuid nagu märgib kaupluse esindaja, on kontrollimisel oluline sõiduki enda potentsiaalselt võimalik maksimaalne kiirus.
„Klientidele anname soovitusi vastavalt Eesti seadusandlusele, kuid lõplik otsus jääb nende teha,“ ütleb Allan.
Pea ees
Elektritõukeratas võib näida juhtimises lihtne: astusid platvormile, vajutasid kangile – ja sõitsid. Kuid tasakaalu hoidmise ja kiirendamise oskus ei tähenda veel seda, et laps on tõesti selliseks sõidukiks valmis.
„Laps võib tehniliselt osata elektritõukerattaga sõita, kuid see ei tähenda, et tema riskitaju oleks võrreldav täiskasvanu riskitajuga,“ ütleb Tallinna Lastehaigla kirurgiakliiniku juht Aleksandra Šilova.
Tema sõnul ei pruugi laps teadvustada, kui kiiresti ta tegelikult liigub isegi lubatud 20–25 km/h juures, milline saab olema pidurdusteekond ja kui ohtlikud võivad olla väike auk, äärekivi või ootamatu manööver.
Elektritõukerattal on ka eripära, mis otseselt mõjutab traumade iseloomu: kukkumine toimub sageli ootamatult ja ettepoole, seetõttu ei jõua inimene selleks valmistuda. Tulemusena saavad lastel sageli kannatada pea, nägu, hambad, käed, randmed, küünarnukid, õlad ja rangeluud. Suure kiiruse juures võib löök vastu asfalti viia juba äärmiselt raskete tagajärgedeni.
Ja need ei ole kaugeltki üksikjuhtumid. Šilova hinnangul pöördub suvel Tallinna Lastehaigla traumapunkti elektritõukeratastega seotud traumadega umbes viis last päevas. Sealjuures rõhutab arst, et number on ligikaudne: diagnooside ja traumade põhjuste registreerimise eripärad ei võimalda statistikal ideaalselt kajastada kõiki elektritõukeratastega seotud õnnetusi.
Kõige sagedamini osutuvad kannatanuteks koolilapsed ja varases teismeeas lapsed – umbes 10 kuni 15 aastat. Just sel perioodil hakkab laps rohkem iseseisvalt liiklema, samal ajal kui sõidukogemus ja oskus riske hinnata ei jõua veel täielikult kujuneda.
Eriline tähendus on kiivril. „Selle aasta raskematel juhtudel olid lapsed ilma kiivrita. Kiiver ei tee last haavamatuks. Kiivriga laps võib samuti saada peapõrutuse või vajada ravi intensiivravi osakonnas, kuid kiiver vähendab raske pea- ja peaajutrauma riski,“ selgitab Šilova.
Alla 16-aastastele lastele on kiiver kohustuslik ka seaduse järgi, kuid meedikud soovitavad seda kõigile elektritõukeratta kasutajatele sõltumata vanusest.
Kuid isegi kiiver ei muuda ohtlikku sõitu ohutuks. Lastehaigla tähelepanekute kohaselt on rasked traumad peaaegu alati seotud kiivri puudumise, liiga suure kiiruse või tõukeratta mitte sihipärase kasutamisega – näiteks kahekesi sõitmisega või riskide alahindamisega liikluses.
Sealjuures ei tohiks vanemad võtta numbrit 25 km/h märgina sellest, et sellisel kiirusel ei ohusta last miski.
„Lubatud maksimaalne kiirus ei tähenda, et see on lapsele ohutu. Kohtades, kus viibivad jalakäijad, teised lapsed, autod või on ebatasane teekate, peab kiirus olema märgatavalt väiksem. Täiskasvanu roll on seada piirid enne õnnetust, mitte pärast seda,“ rõhutab Šilova.
Seetõttu soovitab arst mitte lasta last iseseisvalt sõitma ainult sellepärast, et ta on juba õppinud kiirendama ja pidurdama. Kõigepealt tuleb koos täiskasvanuga harjutada pidurdamist, tee ületamist, suhtlemist jalakäijatega ja olukordi, kus on ohutum üldse tõukerattalt maha astuda. Ja reeglid peavad olema lihtsad: kiiver, mitte mingit kahekesi sõitmist ja mitte mingit ülemäärast kiirust.
Sealjuures osutub lastearstide positsioon lubatud vanuse suhtes ettevaatlikumaks sellest, mis on sisse kirjutatud eelnõusse. Kui riik pakub välja lubada iseseisvat sõitu alates 10. eluaastast jalgratturiloa olemasolul, siis Šilova leiab, kaaluda võiks minimaalset vanust 14 eluaastat.
„Selles vanuses on noor inimene reeglina juba paremini võimeline liikluse olukorda hindama. Elektritõukeratas ei ole mänguasi, vaid sõiduk, mille ohutu kasutamine nõuab liiklusreeglite tundmist, head tasakaalutunnetust ja oskust ohtlikke olukordi hinnata,“ selgitab ta.
KOMMENTAAR
Kristina,
Tõuksimaailma esindaja
Üsna sageli ei vali elektritõukeratta mudelit vanemad: noored inimesed tulevad ise ostma juba nende poolt valitud mudelit. Sotsiaalmeedias on suure populaarsuse saavutanud Kugoo/Kukirin mudelid, seetõttu annavad noored sageli eelistuse just neile.
Kahjuks levivad seal samas juhendid selle kohta, kuidas muuta elektritõukeratta maksimaalset kiirust. Selle probleemi lahendamiseks pakume spetsiaalset modifitseerimisvastast kaitsepaketti ja selgitame ostjale, miks seda vaja on. Selle ülesanne on blokeerida kasutajale võimalus iseseisvalt muuta elektritõukeratta maksimaalset kiirust.
KOMMENTAAR
Karl Apsolon,
Bolti elektritõukerataste suuna juht
Uus eelnõu näeb ette rangemad nõuded rendielektritõukerataste kasutajate kontrollimiseks. Eelkõige on jutt sellest, et tuvastada kasutaja isik ja mitte lubada teenuse juurde neid, kes ei vasta vanusenõuetele või kellel puudub vajalik juhtimisõigus.
Juhtumeid, kui alla 16-aastane inimene kasutas Bolti elektritõukeratast täiskasvanu konto kaudu, oleme tuvastanud vaid harva. Kõige sagedamini saime neist teada politseilt, kes avastas sellised rikkumised tavapäraste kontrollide ajal. Kui selline juhtum avastatakse, blokeerime konto omanikule juurdepääsu teenusele.
Kasutaja identifitseerimine on oluline, et elektritõukeratast kasutaks inimene, kellel on selleks õigus. Uus süsteem võimaldab seda kontrolli tugevdada. Kuid ükski identifitseerimine ei saa täielikult välistada olukorda, kus täiskasvanu avab tõukeratta oma konto kaudu ja seejärel annab selle üle lapsele. Nii praegu kui ka uue süsteemi puhul vastutab konto omanik selle eest, et tema konto ja selle kaudu renditud sõidukiga ei sõidaks keegi teine.
Viimasel ajal arutatakse ka võimalust kontrollida kasutaja isikut enne iga sõitu. Kuid meie meelest ei lahenda ka selline täiendav kontroll probleemi täielikult: täiskasvanu võib ise kontrolli läbida ja seejärel anda tõukeratta üle lapsele. Seetõttu ei saa kogu vastutust panna eranditult tehnilistele lahendustele. Liiklusohutus on meie ühine vastutus, sealhulgas vanemate oma, kes ei tohi oma kontosid lastele edasi anda.
KOMMENTAAR
Natalja Beljajeva,
lastepsühholoog
Teismelised tõesti mõistavad ja teavad, et suur kiirus võib kahjustada ja olla ohtlik. Kuid vanus ise dikteerib soovi mässata, vastu rääkida, riski proovida, ennast selles riskis uurida. Sealjuures ei ole lapsed sellises vanuses alati võimelised oma tegude tagajärgi õigesti hindama.
Just selleks on olemas täiskasvanu, kelle ülesandeks on hoida piire ja leida tasakaal: et need ei oleks ei liiga vabad ega vastupidi, ülemäära kategoorilised. Kuid kõiges, mis puudutab ohutust ja tervist, tuleb täiskasvanutel minu meelest mitte ainult reegleid selgitada, vaid ka jälgida nende täitmist.
Suurt mõju avaldab sotsiaalmeedia. Lapsed näevad, et laigid on olulised, näevad riskantset sisu. Võib tekkida ka tunne: „Rorun reegleid – olen lahe“. Plus teismeeas tekib võistlus – kes on lahedam, kes julgem. Vahel võib see olla seotud ka lapse ebakindlusega endas.
Seetõttu on vanematel oluline lastega rääkida ja samal ajal kontrollida, kas nad pidavad kinni kehtestatud piirangutest, mitte ainult uskuda sõnu. Lapse elu ja ohutusega seotud küsimustes tuleb vahel olla vähem demokraatlik: „Sulle ei pruugi see meeldida, sa võid minuga mitte nõustuda, aga ikkagi jääb nii“.
Mulle tundub, et meie, täiskasvanud, oleme andnud lastele liiga palju vabadust, millega nad oma vanuse tõttu alati toime ei tule.
