Kui eakas inimene kukub kodus ega suuda iseseisvalt püsti tõusta, tõttab talle sageli appi politsei. Kuid korrakaitsjad rabasid hiljuti paljusid avaldusega, et juba tänavu sügisest ei kuulu sellised väljakutsed enam patrullide kohustuste hulka ja kodus kukkunud eakatele nad appi ei sõida. Milleni see kõik võib viia, selgitas välja “MK-Estonia”.
Kes peaks aitama eakat inimest, kui ta on kodus kukkunud ega suuda iseseisvalt püsti tõusta? See küsimus osutus ootamatult viimaste nädalate üheks enim arutatud sotsiaalteemaks pärast Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) avaldust, et alates 2026. aasta sügisest politsei sellistele väljakutsetele enam ei reageeri.
Patrull ei tule
PPA-s tunnistatakse: politseinikel tuleb üha sagedamini tegeleda olukordadega, mis olemuselt ei vaja mitte politsei sekkumist, vaid kiiret sotsiaalabi. Tegemist on eelkõige kodus kukkunud eakatega, kes ei suuda ise püsti tõusta.
Kui 2019. itsi reageeris politsei umbes sajale sellisele väljakutsele, siis kuue aastaga on see arv kasvanud peaaegu kuuekordseks. Eelmisel aastal käisid patrullid sarnastel juhtumitel abiks juba umbes 600 korral.
Sealjuures on probleemi tegelik ulatus veelgi suurem. Häirekeskus teatab: pelgalt 2025. aasta jooksul registreeriti umbes 900 kodus või kodu lähedal kukkumise juhtumit. Umbes kolmandikul juhtudest oli inimene üksi ega suutnud iseseisvalt püsti tõusta. Ülejäänud juhtudel olid teised inimesed läheduses, kuid nad ei saanud erinevatel põhjustel abistada.
PPA valmisoleku ja reageerimise büroo juht Mait Siigur märgib, et osa sarnaseid juhtumeid suudetakse lahendada juba kõne etapis. Tema sõnul lahendati eelmisel aastal umbes 300 olukorda ilma patrulli väljasõiduta.
“Juba esimese vestluse käigus Häirekeskusega selgub sageli, et inimene ei vaja terviseprobleemide tõttu mitte politseid, vaid kiirabi,” selgitab Siigur.
Samas, nagu märgib Häirekeskuse meditsiinivaldkonna juht Margit Kallas, saab olukorra tõsidust lõplikult hinnata alles kohapeal. “Häirekeskuse spetsialist saab tugineda vaid infole, mida helistaja edastab,” ütleb ta.
Politsei leiab, et probleem on juba ammu väljunud üksikute olmejuhtumite raamest. Siigur rõhutab: vajadus sotsiaalabi järele on praegu väga suur, kuid omavalitsuste valmisolek sellistele olukordadele reageerida on äärmiselt ebaühtlane.
“Sotsiaaltöötajad on reeglina kättesaadavad ainult tööpäevadel või eelneval kokkuleppel,” märgib ta.
Eranditeks on PPA esindaja sõnul vaid Tartu ja Narva, kus on organiseeritud ööpäevaringne valmisolek abi osutamiseks – sealhulgas õhtuti, öösiti ja nädalavahetustel.
Eraldi probleemi tekitab büroo juhi sõnul ka see, et inimene võib kukkuda tõsise haiguse tagajärjel. Politseinikel puudub aga meditsiiniline pädevus, et hinnata inimese seisundit ja mõista, millist abi ta edasi vajab.
Vaid jäämäe tipp
Sarnasele probleemile viitas varem ka Rahandusministeerium, märkides eelarvearuandes, et politsei ja päästjad tegelevad üha enam juhtumitega, mis jäävad väljapoole nende põhitegevust. Siseministeeriumis tunnistatakse: elanikkonna vananemine ja kasvav abivajadus on riigile tõsine väljakutse.
Siseministeeriumi pääste- ja kriisivalmiduspoliitika osakonna (endine elanikkonnakaitse osakond) juht Hedi Arukase märgib, et praegu töötatakse koos Sotsiaalministeeriumiga välja plaani, mis võimaldaks vähendada operatiivteenistuste koormust sotsiaalsetele probleemidele reageerimisel. Ühe võimaliku lahendusena nimetatakse seal sotsiaalse kiirabi teenuse loomist.
“Siseministeeriumile on oluline, et inimesed ei jääks abita, kuid samal ajal on vaja tagada politseile ja päästjatele võimalus täita oma põhiülesandeid,” rõhutab Arukase.
Eraldi sotsiaalse kiirabi süsteemi vajadusest räägitakse ka Häirekeskuses. Alates sellest aastast on seal tekkinud võimalus eraldi märgistada kõnesid, kus inimesel ei ole vahetut ohtu elule, kuid on sotsiaalne abivajadus. Sellised pöördumised saab edastada kohalike omavalitsuste esindajatele.
Habras vanadus
Sotsiaalministeeriumis mööndakse: kodus kukkuvate eakate abistamise probleem ei tekkinud üleöö. Kuid alles viimastel aastatel nägi riik esimest korda selle tegelikku ulatust.
Ministeeriumi hoolekande osakonna (sotsiaaltöö korralduse) juht Gerda Kiipli-Hiir märgib, et üha enam Häirekeskusesse tehtavaid kõnesid on seotud just sotsiaalse abivajadusega, sealhulgas eakate kukkumistega kodus. Tema sõnul oli rahvastiku vananemine ammu prognoositav protsess, kuid nüüd tuleb Eestil mõelda mitte enam üksikjuhtumitele, vaid harjumuspärase abisüsteemi ümberstruktureerimisele tervikuna.
“Eesti ühiskond vananeb ja tulevikus probleemid ainult süvenevad,” rõhutab Kiipli-Hiir.
Statistikaameti prognoosi kohaselt moodustavad 2050. aastaks üle 65-aastased inimesed peaaegu kolmandiku riigi elanikkonnast ning üle 80-aastaste elanike arv peaaegu kahekordistub. Ministeeriumis leitakse, et sellises olukorras tuleb riigil muuta abi korraldamise põhimõtteid endid.
“Senised harjumuspärased praktikad tuleb ümber mõtestada,” ütleb Sotsiaalministeeriumi esindaja.
Jutt ei ole ainult meditsiinist või sotsiaalteenustest, vaid ka keskkonnast, kus eakad elavad. Ministeeriumis rõhutatakse: paljusid kukkumisi oleks saanud ennetada juba enne seda, kui inimene vajab erakorralist abi.
Kiipli-Hiir loetleb, et tegemist võib olla kõige lihtsamate muudatustega – eemaldada läved ja lahtised vaibad, asendada vann madala servaga dušinurgaga, paigaldada käsipuud ja muud vahendid, mis aitavad inimesel kauem iseseisvust säilitada. Kui inimene ise selliste muudatustega toime ei tule, võib ta pöörduda abi saamiseks kohaliku omavalitsuse poole.
Seda, et Eesti on ühiskonna vananemiseks veel halvasti ette valmistatud, tõdeb ka Tiina Tambaum – Tallinna Ülikooli Haapsalu kolledži lektor ja Eesti Demograafia Keskuse teadur. Tema sõnul on riik ja siinne elukeskkond endiselt orienteeritud pigem keskealistele kui eakatele.
“Üldine ettekujutus on seni selline, et inimene peab kohanduma keskealistele loodud keskkonnaga, mitte keskkond inimese muutunud vajadustega,” ütleb Tambaum.
Eriti teravalt avaldub probleem igapäevaelus. Tambaum märgib: paljud eakad jätkavad elamist korterites, mis muutuvad neile üha ohtlikumaks. Jutt on kõrgetest vannidest, ebamugavatest dušikabiinidest, käsipuudeta treppidest, libedatest katetest ja halvasti ligipääsetavatest riiulitest. Sealjuures keelduvad eakad sageli viimase hetkeni tunnistamast, et harjumuspärane eluruum ei ole aja jooksul enam turvaline.
“Sellisest vaprusest sünnib väga kiiresti habras seisund,” märkis teadlane.
Samas, rõhutab Tambaum, arutab ühiskond seni peamiselt mitte keskkonna kohandamist, vaid eakate ümberpaigutamist “sobivamatesse tingimustesse”. “Aga kui eakate osakaal ühiskonnas muutub nii suureks, siis on meil selliseid ‘sobivaid tingimusi’ vaja juba tervete linnade jagu,” ütleb ta.
Kümme tabletti päevas
Vananemise probleem Eestis avaldub üha enam mitte ainult abi puudumises, vaid ka selles, kuidas eakaid ravitakse. Üheks hiljutise geriaatriakonverentsi peateemaks, millest ETV+ saates “Kofe+” rääkis proviisor Darja Lisovskaja, sai polüpragmaasia – olukord, kus inimene võtab samal ajal liiga suurt hulka ravimeid.
Seda, et sellised raviskeemid on tõepoolest muutumas tavaliseks nähtuseks, kinnitab ka perearst Alina Terep. Tema sõnul kasvab vanusega tõenäosus, et inimene võtab korraga mitut ravimit, aastatega märgatavalt.
Terep selgitab: paljud eakad patsiendid põevad korraga mitut haigust või on nende haiguse kulg nii keeruline, et nad vajavad kombineeritud raviskeeme. Sealjuures ei seisne probleem ainult ravimite hulgas, vaid ka selles, kui raske on inimesel oma ravis orienteeruda.
Perearst märgib, et aastate jooksul kujunevad patsientidel välja kindlad harjumused ja ettekujutused sellest, kuidas täpselt tuleb ravimeid võtta.
“Mõned patsiendid on veendunud, et tablette peab kindlasti võtma ainult pärast sööki või vahetult enne sööki,” räägib Terep.
Seetõttu võib isegi tavaline olukord, näiteks vajadus anda tühja kõhuga vereanalüüs, viia selleni, et inimene jätab vererõhuravimid võtmata ja tuleb meditsiiniasutusse juba kriitiliselt kõrgete näitajatega.
Samas ei ole Eestis siiani eraldi geriaatri (eakate arsti) eriala. Praegu tegelevad eakate patsientidega peamiselt sisehaiguste arstid, kellel on täiendav pädevus geriaatrias.
Sotsiaalministeeriumis aga leitakse, et põhiprobleem ei seisne niivõrd eraldi eriala puudumises, kuivõrd geriaatriliste teadmiste nappuses kogu tervishoiu- ja sotsiaalabisüsteemis.
“On oluline, et geriaatrilised teadmised ja oskused oleksid süsteemselt olemas kogu tervishoiusüsteemis ja sotsiaalsfääris,” rõhutab hoolekande osakonna juht Gerda Kiipli-Hiir.
Tema sõnul on praegu eriti oluline arendada selliseid kompetentse perearstidel, õdedel, rehabilitatsioonifunktsionääridel ja sotsiaaltöötajatel.
Nii arstid kui ka eksperdid on ühel meelel: eaka inimese kukkumine on harva juhus. Selle taga on sageli korraga mitu tegurit – kroonilised haigused, üksindus, mittesobiv keskkond ja keerulised raviskeemid, milles inimesel on üha raskem iseseisvalt orienteeruda.
Kukkumine retsepti alusel
Kui jutt läheb eakate kukkumise põhjustele, meenutatakse kõige sagedamini libedaid põrandaid, vaipu, treppe või käsipuude puudumist. Eesti Apteekide Ühenduse peaproviisor Kaidi Sarv märkis aga, et märkimisväärset rolli eakate kukkumistes võivad mängida ka ravimid.
Ta kinnitab samuti: praegu võtavad paljud eakad inimesed igapäevaselt 5, 10 ja mõnikord isegi 15 ravimit korraga. See on tingitud sellest, et vanusega tekib inimesel üha sagedamini mitu kroonilist haigust – diabeet, hüpertoonia, astma, südameprobleemid ja muud seisundid, millest igaüks vajab eraldi ravi.
“Iga uue sümptomi – kõrgenenud suhkru, kusihappesisalduse, valu – ilmnemisel määratakse patsiendile järgmine ravim. Ja ravimikoormus kasvab pidevalt,” selgitab Sarv.
Sealjuures, rõhutab ta, võivad medikamendid tervist mitte ainult parandada, vaid ka halvendada. Proviisori sõnul kirjutatakse umbes kolmandik kõigist retseptiravimitest Eestis välja üle 65-aastastele inimestele. Pelgalt 2025. itsi kirjutati riigis välja 16 miljonit retsepti. Samal ajal on 17–28% eakate patsientide haiglaravidest seotud ravimite kõrvaltoimete ja koostoimetega.
“Kui inimene võtab korraga kuni neli ravimit, suureneb kõrvaltoimete risk umbes kahekordseks võrreldes ühe ravimi võtmisega. Aga kui medikamente on üle seitsme, nouseb risk juba 14-kordseks,” rõhutab ta.
Lisaks jätkab Eestis kasvamist ravimimürgistuste arv üle 70-aastaste inimeste seas.
Ravimite labürint
Sarv märgib, et eriti keeruliseks muutub olukord siis, kui eakas inimene hakkab oma ravis segadusse sattuma.
“Ravimite nimed ja pakendid muutuvad pidevalt. Toimeaine võib olla sama, kuid erinevate tootjate nimed erinevad. Tulemusena lakkab inimene lihtsalt mõistmast, mida täpselt ta võtab,” selgitab ta.
Olukorda on tema sõnul süvendanud ka paberkandjal retseptide kadumine. Varem nägid paljud patsiendid vähemalt ravimi nime retseptil, kuid nüüd on ravis orienteerumine muutunud veelgi keerulisemaks.
Selle tulemusena kogunevad eakate kodudesse sageli samasugused ravimid erinevates pakendites, mis on ostetud eri aegadel, ning inimene võib võtta sama ravimit kaks korda ja seeläbi enese teadmata doosi ületada. Sealjuures ei mõista patsiendid Sarve sõnul sageli isegi baasasju – milline preparaat alandab vererõhku, milline viib vedelikku välja ja millist on vaja ainult hoo ajal.
“On olemas isegi professionaalne nali: uue sümptomi ilmnemisel kahtlustavad patsient ja arst uut haigust, aga apteeker – ravimi kõrvaltoimet,” ütleb ta.
Eraldi probleemiks nimetab Sarv niinimetatud “telefonimeditsiini”, kus retsepte pikendatakse aastaid ilma raviskeemi täisväärtusliku ümbervaatamiseta. “Sageli määratakse ravim mingi sümptomi leevendamiseks ja seejärel jääb see raviskeemi aastateks, kuigi vajadus selle järele on ammu kadunud,” ohkab ta.
Veel üks probleem on Sarve sõnul hooldekodudes.
“Patsiente hakatakse sageli tajuma objektidena, kellega arst enam isiklikult ei kohtu, ning kogu kommunikatsioon ravimite osas toimub telefoni, arvuti ja kolmandate isikute kaudu,” märgib ta.
Sealjuures tekivad paljud ohtlikud kombinatsioonid mitte retseptiravimite vahel, vaid retsepti- ja käsimüügiravimite vahel. “Inimesed arvavad sageli, et käsimüügiravim on täiesti ohutu. Kuid valuvaigistid, kõrvetiste ravimid ja põletikuvastased vahendid võivad samuti tõsiselt mõjutada teiste ravimite toimet,” hoiatab Sarv.
Tema sõnul on eriti oluline regulaarselt raviskeeme ümber vaadata ja liigsetest ravimitest loobuda. “Eakal patsiendil ei tohiks olla ühtegi üleliigset ravimit,” rõhutab Sarv.
Eriti puudutab see uinuteid ja rahusteid, mida paljud inimesed võtavad aastaid, vaatamata sellele, et need on mõeldud ainult lühiajaliseks kasutamiseks. “Sellised ravimid tekitavad päevast unisust, mälu halvenemist, suurendavad kukkumise riski ja halvendavad täiendavalt eaka inimese niigi habrast seisundit,” hoiatab Sarv. Just seepärast leiab ta, et eakate kukkumise probleemi tuleb vaadata kompleksselt ja arvestada ka ravimite hulka, mida inimene võtab.
Murdunud tugi
Eesti Patsientide Liidus leitakse samuti: eakate kukkumiste probleem on vaid nähtav osa palju sügavamast süsteemsest probleemist.
Organisatsiooni juht Annika Oja märgib, et praegu ei saa paljud eakad inimesed Eestis vajalikku abi õigeaegselt. Tema sõnul on üks peamisi põhjuseid süsteemi killustatuses, kus arstiabi, sotsiaalteenused ja hooldus eksisteerivad üksteisest eraldi.
“Praktikas sõltub abi saamine väga sageli sellest, kas inimesel on sugulane, kes suudab süsteemis orienteeruda ja tema huve kaitsta,” ütleb ta.
Sealjuures sõltub abi kättesaadavus Eestis suuresti elukohast. Suuremates linnades on teenuseid rohkem, kuid seal on pikad järjekorrad ja spetsialistide puudus. Väiksemates omavalitsustes on probleem aga sageli vajalike teenuste puudumises. “Mõnikord saab neid vaid läbides kümneid kilomeetreid inimese elukohast,” nendib ta.
Täiendavat keerukust tekitab Oja sõnul see, et väikestes asulates püüavad inimesed sageli ise hakkama saada ega taha näidata oma nõrkust. Seetõttu kohalikud võimud vahel isegi ei tea, et inimene üldse abi vajab.
Oja arvates seisneb probleem ka selles, et olemasolevaid abisüsteemi reforme viiakse läbi liiga kiirustades. Ta märgib: mis tahes laiaulatuslikud muudatused, mis puudutavad ravi, rehabilitatsiooni ja inimeste igapäevaelu, peavad toetuma tõsisele tagajärgede analüüsile, sealhulgas mõjule teenuste kättesaadavusele, regionaalsele ebavõrdsusele ja sugulaste koormusele. “Praegu on liiga palju küsimusi, millele puuduvad selged vastused,” ütleb Patsientide Liidu juht.
Patsientide Liidu juhi sõnul tekivad kõige keerulisemad olukorrad praegu üksi elavate eakate inimestega. Ta räägib, et probleemid kuhjuvad sageli järk-järgult ja jäävad märkamatuks: inimene hakkab aja jooksul vähem liikuma, ravimid halvendavad enesetunnet, toitumine pole enam nii kvaliteetne ja mitmekesine, ning abi poole pöördutakse alles siis, kui olukord on juba kriitiline.
“Väga paljud üksi elavad eakad inimesed on suhtelises vaesuses ja sunnitud valima toidu, kommunaalmaksete tasumise ja ravimite ostmise vahel,” märgib Oja.
Tulemusena loobuvad inimesed rahanapvuse tõttu sageli lihtsalt preparaatidest. Eraldi probleemiks nimetab ta ka psüühikahäirete, sealhulgas dementsuse kasvu. “Sellises seisundis ei pruugi inimene enam olla suuteline iseseisvalt abi paluma,” rõhutab Patsientide Liidu juht.
Tema arvates pööratakse Eestis endiselt liiga vähe tähelepanu väärika vananemise ideele. Oja leiab, et vananemist riigis tajutakse liiga sageli kuluna, mitte eluetapina, milleks ühiskond peab eelnevalt valmistuma.
“Väärikas vananemine ei ole ainult arstiabi, vaid ka võimalus säilitada iseseisvus, inimlik suhtlus, turvatunne ja õigus teha otsuseid oma elu üle,” ütleb ta.
Samas reageerib süsteem spetsialisti sõnul praegu peamiselt juba tagajärgedele, mitte ei tegele ennetamise ja inimese iseseisvuse säilitamisega. Näitena toob Oja ennetustegevuse rahastamise: tema sõnul kulub sellele veidi üle ühe protsendi Tervisekassa eelarvest.
“Eakatel inimestele ei ole vaja järjekordset koordineerivat spetsialisti, vaid võimalust kiiresti pääseda arsti, õe juurde, rehabilitatsioonile ja saada koduabi,” rõhutab Oja.
Ohtlik kodu
Eesti Puuetega Inimeste Koja toetuste ja teenuste huvikaitse nõunik Kristi Kähär märgib: turvalisus ei alga haiglast ega isegi sotsiaalteenistusest, vaid kodust, kus inimene elab.
“Kättesaadav elase annab inimesele iseseisvuse ja väärikuse, aga avalik ruum – võimaluse ühiskonnaelus osaleda,” rõhutab ta.
Kähäri sõnul on kaasaegne keskkond Eestis endiselt halvasti kohandatud rahvastiku vananemisele ja piiratud liikumisvõimega inimeste vajadustele. Eriti teravalt on seda tunda vanades korterelamutes ja eramajades, kus puuduvad liftid, käsipuud ja turvalised läbipääsud.
“Kõige sagedamini on traumade ja kukkumiste põhjuseks libedad põrandad, eriti vannitoas, vaibad ja läved, mille taha inimesed komistavad, käsipuude puudumine treppidel ja sanitaarsõlmedes,” loetleb ta.
Eraldi probleemiks nimetab Kähär olmesituatsioone, mis nooremale inimesele tunduvad harjumuspärased ja ohutud. “Eakatel tuleb sageli ronida toolile või muule kõrgele mööblile, et avada akent või võtta midagi kõrgelt ülevalt,” märgib ta.
Ohtu kujutavad spetsialisti sõnul ka libedad astmed talvel, eriti majade sissepääsude juures. Sealjuures paljud eakad inimesed isegi ei tea, et nad võivad abi saada.
Hiljutise uuringu kohaselt, kus küsitleti tervise- ja krooniliste haiguste piirangutega inimesi, rääkis 2020. itsi info puudumisest abivahendite ja hooldusteenuste kohta 28% vastanutest, siis 2025. itsi juba 45%. “See näitab, et paljude jaoks ei ole kodu siiani keskkond, kus saab turvaliselt ja iseseisvalt elada,” rõhutas Kähär.
Isegi kui inimene saab teada eluaseme kohandamise võimalusest, põrkub ta praktikas sageli kokku keerulise bürokraatiaga. Kähäri sõnul tuleb inimestel saada korteriühistu nõusolek, tellida ehitusprojekte, otsida ehitajaid, koguda hinnapakkumisi ja kogu protsess iseseisvalt organiseerida. “Mitte kõigil ei jätku selleks jõudu ja võimalusi,” märgib ta.
Sealjuures langeb finantskoormus sageli eakatele inimestele ja nende peredele. “Omavalitsus võib eraldada eluaseme kohandamiseks tuhat-kaks eurot, aga perel tuleb juurde maksta veel kaheksa-üheksa tuhat,” ütleb Kähär. Tulemusena loobuvad paljud üldse korteri ümberehitamisest.
Ühe edukama lahendusena toob Kähär välja “heaolumeistri” teenuse, mis on juba ilmunud mõnedes omavalitsustes. Sellised spetsialistid aitavad paigaldada käsipuid, kohandada lävesid ja teha väiksemaid töid, mis suudavad oluliselt vähendada kodus kukkumise riski. Kuid tervikuna leiab ta, et abisüsteem sellistele inimestele reageerib endiselt liiga hilja – alles pärast seda, kui inimene on kukkunud või haiglasse sattunud.
Vananemise hind
Tervisekassas tunnistatakse: koormus tervishoiusüsteemile elanikkonna vananemise tagajärjel juba kasvab kiiresti. Kui 2020. itsi pöördus pärast kukkumisi arstiabi poole veidi üle 15 tuhande üle 65-aastase inimese, siis 2024. aastaks juba peaaegu 19,5 tuhat. Koos sellega kasvasid ka kulud: 18 miljonilt eurolt enam kui 32 miljoni euroni aastas. Suurem osa sellest summast langeb statsionaarsele ravile.
Tervisekassa esmatasandi teenuste osakonna spetsialist Reelika Laht märgib, et pelgalt eelmisel aastal pöörduti kukkumiste tõttu erakorralise meditsiini osakondadesse peaaegu 60 tuhat korda. Sealjuures kuulus märkimisväärne osa juhtudest triaaži rohelisse ja sinisesse kategooriasse – ehk inimene ei vajanud alati just erakorralist haiglaabi.
“Tervikuna võiksid sellised patsiendid pöörduda perearstikeskusesse, helistada liinile 1220 või minna apteeki,” ütleb Laht.
Samal ajal püütakse Eestis vähendada riske, mis on seotud suure ravimite hulgaga. “Arstid ja apteekrid kasutavad ravimiskeemi süsteemi ja automaatseid hoiatusi ravimite ohtlike kombinatsioonide kohta,” kinnitab Laht.
Tervisekassas aga tunnistatakse: lähiaastate peamiseks ülesandeks saab mitte ainult ravi, vaid ka ennetustöö. Tervisekassa pressiesindaja Evelin Kruusalu lisab, et tervishoiusüsteem on nüüd sunnitud valmistuma selleks, et ühiskonnas muutub eakaid inimesi üha rohkem.
“Ükski terviseprobleem ei ole tühine, kuid seda on oluline hakkama lahendama õiges kohas,” rõhutab ta.
Just see näibki saavat peamiseks väljakutseks vananevale Eestile. Seni aga jäävad eakad inimesed sageli oma probleemidega üks ühele.
[Foto allkiri: Allikas: Tervisekassa]
Kommentaar
Anneli Raap,
Sotsiaalkindlustusameti kohalike omavalitsuste nõustamisüksuse juhtivspetsialist
Alates 2025. aasta jaanuarist pöörduti meie kohalike omavalitsuste nõustamisüksusesse kõige sagedamini toimetulekutoetuse, üldhooldusteenuste, munitsiaaltoetuste, eestkoste ja tugiisiku teenuse küsimustes.
Väga palju pöördumisi on seotud puude raskusastme tuvastamisega. Inimesed ei tea, kuhu taotlust esitada, ei oska dokumente digitaalselt vormistada või ei saa isiklikult vastuvõtule tulla. Juhtub olukordi, kus inimene ei ole saanud otsust paberil, ei näe elektroonilist teavitust, ei mõista, kuidas edasi väljamakseid vormistada, või soovib tellida puudega isiku kaardi duplikaati. On ka juhtumeid, kui inimene ei ole otsusega nõus ja soovib esitada vaide.
Lisaks pöörduvad eakad inimesed ja nende sugulased regulaarselt sotsiaalse rehabilitatsiooni, abivahendite, inimese hooldusasutusse paigutamise, lamavate haigete transpordi, puudega inimeste sotsiaaltranspordi, parkimiskaartide, eestkoste ja hoolduse küsimustes.
Kui inimene ei saa kodus enam iseseisvalt hakkama, võib kohalik omavalitsus pakkuda talle kas koduteenust või kohta üldhooldusteenusel. Koduteenus on mõeldud selleks, et inimene saaks võimalikult kaua elada iseseisvalt ja turvaliselt harjumuspärases keskkonnas. See sisaldab abi toidu valmistamisel, koristamisel, eluruumi kütmisel, toiduainete ostmisel ja muude olmeküsimuste lahendamisel.
Kommentaar
Kädi Koppe,
Eesti Linnade ja Valdade Liidu sotsiaalnõunik
Praegu ei ole kohalikel omavalitsustel võimalust ööpäevaringselt reageerida väljakutsetele, mis on seotud kukkunud inimestega. Kui riik soovib sellise kohustuse omavalitsustele üle anda, peavad sellele eelnema analüüs, muudatused seadusandluses ja eraldi rahastus. Ilma selleta ei ole võimalik uut operatiivkohustust omavalitsustele üle anda.
Praegu ei ole meil ööpäevaringset operatiivteenistust. Samas korraldavad omavalitsused juba erinevaid toetavaid teenuseid – koduteenust, isikliku abistaja teenuseid, häirenuppe ja muid toetusvorme, mis aitavad eakatel inimestel võimalikult kaua kodus püsida. Kuid need teenused ei saa asendada politseid, päästjaid või kiirabi.
Omavalitsuste võimalused sõltuvad väga suuresti piirkonnast, omavalitsuse suurusest ja teenuste kättesaadavusest. Väiksemates ja hõredalt asustatud piirkondades on üheks tõsisemaks probleemiks sotsiaaltransport, mis sageli kompenseerib ühistranspordi puudumist.
Eraldi suur probleem on sotsiaaltöötajate puudus. Juhtumid muutuvad üha keerulisemaks ning sotsiaaltöötajate läbipõlemise risk on täiesti reaalne. Lisaks ei jõua omavalitsusteni sageli lihtsalt info inimestest, kes juba vajavad abi. Kui omavalitsus saab teada kukkumise juhtumist, saab sotsiaaltöötaja hinnata, kas inimene vajab edasist toetust, juba enne järgmise õnnetuse toimumist.
Tõlgitud vastus artiklile:
Artiklis kirjeldatud probleem on tõepoolest terav ja kompleksne. Eestis (nagu ka paljudes teistes vananevates Euroopa riikides) on tekkinud niinimetatud “hall tsoon” abisüsteemis. Erakorralised operatiivteenistused (politsei, pääste) on ülekoormatud ja soovivad keskenduda oma otsestele kohustustele (kuritegevuse vastane võitlus, elude päästmine), samas kui klassikaline sotsiaalsüsteem töötab vaid tööpäeviti kella 8-st 17-ni ja on mõeldud plaaniliseks abiks, mitte erakorraliseks reageerimiseks öösiti või nädalavahetustel.
Kui politsei alates 2026. aasta sügisest sellistele väljakutsetele enam ei reageeri, siis olukorras, kus eakas inimene on kodus kukkunud ega saa püsti (kuid tema elule ei ole otsest meditsiinilist ohtu kiirabi kutsumiseks), jaguneb vastutus ja tegevusvariantide ring järgmiselt:
1. Kohalikud omavalitsused (Vallad ja linnad)
Seaduse järgi vastutab just kohalik omavalitsus (KOV) oma elanike heaolu eest. Hetkel on ööpäevaringne abi (24/7) sisse seatud vaid Tartus ja Narvas. Teistes piirkondades toimib see praegu veel vaid tööajal.
-
Mida nad saavad teha juba praegu: Pakkuda “häirenupu teenust” või kohandada eluruumi (eemaldada läved, paigaldada käsipuud). Mõnel pool on tekkimas “heaolumeistrite” teenus, kes muudavad kodu tehniliselt turvalisemaks.
-
Perspektiiv: Riik (Siseministeerium ja Sotsiaalministeerium) töötab praegu välja plaani sotsiaalse kiirabi teenuse loomiseks. Need peaksid olema mobiilsed brigaadid omavalitsuste juures, mis suudavad sotsiaalsetele väljakutsetele reageerida ööpäevaringselt.
2. Häirekeskus (112)
Alates 2026. aastast hakkas Häirekeskus eraldi märgistama kõnesid, kus puudub oht elule, kuid on vajadus sotsiaalse abi järele.
-
Kui inimene on kukkunud, hindab operaator olukorda. Kui on trauma (luumurru kahtlus, tugev valu, teadvusekaotus), saadetakse Kiirabi.
-
Kui traumat ei ole, püüab Häirekeskus suunata info kohaliku omavalitsuse esindajatele või otsida lähedaste kontakte.
3. Eakad ise ja nende lähedased (Ennetustöö)
Kuni riiklik süsteem on reformimise etapis, on kõige kindlamaks kaitseks ennetavad meetmed:
-
Kodu kohandamine: Vabanemine vaipadest, mille taha võib komistada, käsipuude paigaldamine vannituppa ja tualetti.
-
Häirenupp / Nutikell: Spetsiaalne käevõru randmel, mis reageerib kukkumisele või võimaldab abi kutsuda ühe nupuvajutusega.
-
Ravimite kontroll: Kuna kolmandik kukkumistest on tingitud ravimite kuhjamisest (polüpragmaasia) tulenevast pearinglusest, on vaja koos perearsti või apteekriga regulaarselt raviskeem üle vaadata ning eemaldada liigsed või dubleerivad preparaadid.
Milleni see võib viia?
Kui politsei keeldub väljasõitudest enne, kui omavalitsused käivitavad ööpäevaringse sotsiaalabi, toob see kaasa:
-
Koormuse kasvu Kiirabile ja erakorralise meditsiini osakondadele (EMO). Lähedased ja naabrid hakkavad 112-le helistades sümptomeid liialdama (ütlevad, et inimesel on väga halb), et keegi üldse kohale tuleks. Tulemusena raiskavad meedikud aega mitteohtlikele juhtumitele ja Tervisekassa eelarve kannab miljonilisi kahjusid.
-
Traagilised juhtumid. Üksi elavad eakad võivad jääda tundideks või isegi päevadeks põrandale abitult lamama, mis viib alajahtumise, vedelikupuuduse ja tervise järsu halvenemiseni.
Kokkuvõte: Üleminekuetapil (kuni ööpäevaringse sotsiaalteenistuse loomiseni) langeb põhikoormus ja vastutus kahjuks lähedaste, naabrite ja korteriühistute õlgadele, kes peavad hoidma ühendust üksi elavate eakate inimestega.
