Marina Kuznetsova töötab koolis, andes lastele ja noortele edasi armastust liikumise ja rahvatraditsioonide vastu, ning on juba enam kui veerand sajandit juhendanud oma vabal ajal Tallinna Tehnikaülikooli rahvatantsuansamblit Kuljus. Paljude venekeelsete televaatajate jaoks on just tema hääl saanud tantsupeo lahutamatuks osaks – ta kommenteerib selle suurürituse otseülekandeid. 14. veebruaril andis president Alar Karis Rakveres Marina Kuznetsovale Valgetähe V klassi teenetemärgi, tunnustades tema panust pedagoogina ja rahvatantsu edendajana.
Juurte ja kultuurimälu teema on Marina Kuznetsova jaoks osa isiklikust eluloost. Tema perekonnas on põimunud erinevad traditsioonid: isa on pärit Irboskast Petserimaal ja tema suguvõsas leidus setusid. Emapoolsel liinil on vene-eesti juured: vanaisa on pärit Kesk-Eestist, vanaema Leningradi oblastist, ema sündis aga 1933. aastal Narva-Jõesuus.
Just ema, räägib Marina, oli alati veendunud: kui elad mingis riigis, pead oskama ka selle keelt. Eesti keelega ei olnud tal kunagi probleeme – nagu ta meenutas, valdasid sõjaeelses Narva-Jõesuus peaaegu kõik vabalt eesti keelt. Ja kuigi kodus räägiti vene keelt, hakkas Marina eesti keelt omandama juba nelja-aastaselt spordirühmas.
Õmmelda, süüa teha… tantsida!
– Marina, 1962. aastal te alles sündisite, aga ansambel Kuljus oli siis juba…
– …13-aastane! Ansambel asutati 1949. aastal – sel on väga huvitav ajalugu. Kõik algas Tallinna Polütehnilise Instituudi (praegu TalTech – toim.) neidudest, majandusteaduskonna üliõpilastest. Nad tahtsid väga tantsida ja otsustasid luua oma rühma.
Esimeseks juhiks sai Salme Valgemäe. Koosseisu üle vaadanud, sõnas ta: “Kõik on suurepärane, aga oleks tore, kui ansamblisse ilmuksid ka noormehed.” Sellest ajast peale on ansamblis segarühmad.
Kuid ka meeste partiisid peab keegi seadma. Tavaliselt on selleks mõni tantsija ansamblist: meesliini tunnetavad mehed ise paremini.
– Kes sai teie „teejuhiks“ tantsumaailma?
– Kooliajal tegelesin iluuisutamisega – seal oli tantsu enam kui küll. Kuid kooli lõpupoole koormused kasvasid ja treeningud tuli pooleli jätta.
Keskkoolis tuli meile eesti tantsu õpetama tuntud koreograaf Linda Niinemets.
Meil seisis ees reis Doni-äärsesse Rostovi linna. Linda kutsuti numbrit seadma ning sisuliselt sai temast minu esimene tantsuõpetaja. Just siis mõtlesin esimest korda: äkki tasuks sellega tõsiselt tegeleda?
Hakkasin uurima Leningradi Kultuuriinstituudi kohta, kus oli koreograafia eriala. Sain isegi suunamise sisseastumiseks. Kuid ema ütles kindla „ei.“ Tema arvates polnud see elukutse, millega end elus ära elatada.
„Kas õmblema või süüa tegema,“ selline oli ema otsus.
Astusin instituuti. Ja selgus, et seal tegutseb rahvatantsuansambel! See oligi Kuljus. Tol ajal oli tegemist juba tuntud kollektiiviga, kuhu pääseda polnud sugugi lihtne, ent ma läbisin katsed edukalt.
Elu juured
– Mille poolest erineb rahvatants teistest tantsudest?
– Eelkõige on tants meie pärand! See, mis tuleb ammustest aegadest. See on välja kasvanud inimeste elust, nende igapäevasest olmest ja tööst.
Näiteks talupojad harisid lina – ja sealt arenesidki välja teatud tantsuliigutused. Või läksid mehed pärast rasket tööd kõrtsi – ja just sellest kõnnakust sündis „labajalg.“
Rahvatantsud kordavad sageli igapäevatööd: näiteks seda, kuidas kalurid võrke heidavad või parandavad. Hämmastavalt kujundlikult ja täpselt.
Tantse pandi kirja ja anti edasi põlvest põlve. Midagi on ajaga mõistagi kaduma läinud, kuid kokkuvõttes kujunes välja kindel liigutuste kogum – just meie oma, unikaalne. eatud määral võivad need teiste rahvaste tantsudega sarnaneda, kuid sammude järjekord, plastika ja kehahoiak on erinevad.
“Labajalg” näiteks on aga midagi sellist, mida ei leidu mitte kuskil mujal.
Pealegi on igas piirkonnas oma tantsueripärad: Narva kandis on ühed traditsioonid, setudel teised, saartel aga hoopis teistsugused.
Teate, kunagi käisin Udmurtias ja teatavasti on udmurdid soome-ugri rahvas. Ja seal näidati meile rahvuslikku pulmatantsu – selles leidus väga palju Eesti rahvatantsudele iseloomulikke liigutusi. Selliste paralleelide avastamine on äärmiselt põnev. Ja mulle tundub, et meie juurte, esivanemate tundmaõppimisega tuleks alustada juba koolipingist – see teema tuleks lülitada kooliprogrammi.
Milleks ma seda kõike räägin: täna on meie kehad liikumisega ehk juba teisiti kohanenud, kuid juured on samad. Rahvatants jääb alati seotuks oma maa, oma ajalooga.
– Kas rahvatants lubab improvisatsiooni või on see alati range kaanonite järgimine?
– Kui räägime folkloorifestivalist, siis seal tuleb rangelt kaanonitest kinni pidada – nii liigutustes, maneeris kui ka esitusviisis.
Autoritants on aga juba midagi muud. Siin tõlgendab koreograaf materjali vabalt, esitades oma nägemust.
Mulle on meelde jäänud üks seik festivalilt, kus Kuljus esines veel 2000ndatel. Olin siis hämmastunud, kui kõrgele tantsijad hüppasid. Üks naiskoreograaf kostis aga seepeale: “Ei, see pole enam rahvatants.”
Nii kummaline kui see ka pole, peitus selles palju tõtt: see on tõepoolest vaatemänguline ja efektne, kuid olemuselt on tegemist hoopis teistsuguse esteetikaga.
Lisaks on olemas veel niinimetatud folk-show’d. Need on samuti autoritantsud, kuid kergemad, lõbusamad. Reeglina esitatakse neid rahvamuusika kaasaegse töötluse saatel.
Oli selline nimekas koreograaf nagu Mait Agu. Ta õppis Peterburis ja temast sai üks esimesi, kes tõi Eestisse „uue laine“ – ühendas folkloorsed sammud kaasaegsema koreograafiaga. Tal olid väga huvitavad ideed. Kahjuks lahkus ta elust liiga vara…
Vabadus ja kord
– Mida on vaja selleks, et artist püsiks vormis? Millised omadused on siin olulised?
– Tõenäoliselt eelkõige enesedistsipliin. Seda nii juhendajale kui ka kollektiivile. Samas tuleb mõista: meil ei ole ju tegemist professionaalse kollektiiviga. Eestis ei ole rahvatantsu valdkonnas professionaalseid kollektiive. Ja võib-olla on selles oma positiivne külg. Rahvatants pole muutunud balletilikuks töötluseks, vaid on säilitanud elavama, autentsema loomuse. Kuna puuduvad jäigad raamid, on säilinud loominguline vabadus.
Meie tehnikaülikoolis on kultuuri alati suure tähelepanuga suhtutud. Meil tegutseb üheksa loomingulist kollektiivi.
Nagu ütles üks rektoritest, „loomingulised insenerid“ on tõeline kuld. Sest nad pole pelgalt insenerid, vaid inimesed, kes suudavad mõelda laiemalt. See on väga väärtuslik.
Tuleb ka märkida, et ülikool on meile suureks abiks näiteks kostüümidega, sest rahvariided pole sugugi odav lõbu.
– Laulu- ja tantsupidudel hämmastab mind alati ülaltvaade – sünkroonsus, liigutuste täpsus. Kui kaua tantsu harjutatakse?
– Peoks valmistume üle kahe aasta. Muidugi juhtub, et keegi unustab tantsus midagi, kuid see jääb enamasti märkamatuks. See süsteem on kujunenud aastakümnete jooksul. Laste tantsupeod algasid 1962. aastal ja toimuvad iga viie aasta tagant, täiskasvanute omad veel varem, alates 1934. aastast.
Nüüd on tehnoloogia astunud veelgi suurema sammu edasi – meid aitavad juba arvutid. Need võimaldavad tantsujooniseid luua.
Muidugi teeb koreograaf esmalt visandid ise, mõeldes läbi, kuidas kollektiive paigutada, ja seejärel viiakse see kõik digitaalsesse formaati.
Omaette küsimus on see, kuidas seda kõike tantsijateni viia. Selleks on oma metoodikad: ruudustikuga väljad, proovid. Lavastaja peab täpselt mõistma ja selgitama, milline kollektiiv kuhu liigub. Tavaliselt on väljakul korraga umbes 60 kollektiivi ning igaühel on oma kindel koht ja trajektoor.
Viimastel aastatel on mindud veelgi kaugemale: liikumisskeemid saadetakse kollektiividele juba eelnevalt kätte. Tead näiteks, et sinu rühm on number 25, ja sul on juba ees skeem: kust alustad, kuhu edasi liigud, millisel hetkel ja millise muusika saatel.
Esinemise ajal jääb üle vaid jälgida ja liikumist vajadusel korrigeerida, kui keegi peaks eksima. Väljakul töötavad seejuures ka assistendid.
Kõrvaltvaatajale tundub see uskumatult keeruline. Ka protsessi sees olles pole see lihtne – ent just tänu sellele aastatepikkusele süsteemile moodustubki lõpuks see lummav muster, mida me tribüünidelt näeme.
Muide, oleme võrrelnud oma tantsupidusid Läti omadega. Seal esitab iga kollektiiv oma tantsu enamasti paigal olles. See tähendab, et põhitegevus toimub “punktis”.
Meil aga on nii, et esinemise ajal toimub ühine liikumine ja moodustatakse erinevaid kujundeid. Mõnikord tantsitakse osa tantsust paigal ja siis liiguvad kõik kollektiivid edasi.
Muidugi on „punktis“ tantsida lihtsam – see hoiab aega kokku. Ettevalmistused pidudeks on alati rangelt ajaliselt piiratud ning selline formaat nõuab tunduvalt vähem proove ja korralduslikku pingutust.
Ühised väärtused
– Ansambli eksisteerimise ajal on Kuljuse tantsijad sõlminud ligikaudu 50 abielu. Mis on teie arvates see, mis inimesi koos hoiab ja miks need suhted nii tugevaks osutuvad?
– Abielusid on olnud isegi rohkem – umbes 60. Sealjuures on need vaid need paarid, kes said tuttavaks just ansamblis. Minu jaoks on see kui palsam hingele.
Mulle tundub, et inimesed leiavad meie juures oma teise poole seetõttu, et neil on samad väärtused. Kuigi elus juhtub muidugi igasuguseid asju.
Mina näiteks viskan alati nalja: minu mees on jalgpallur, mina tantsija ja kodus kohtume me harva. Kuid minu meelest on sellised suhted – kus te ei istu igal õhtul ninapidi koos – isegi tugevamad.
Mis puutub meie kollektiivi, siis meil on tõelisi ansambli veteranpaare. Mõned ei ole praegu terviseprobleemide tõttu põhikoosseisus. Esimese liidu lõi juba ansambli asutaja Salme Valgemäe. Seejärel juhtis ansamblit Ülo , kelle abikaasa Pill tantsis samuti meie juures ning seadis naisrühma koreograafiat.
Huvitav on aga see, et abikaasad ei tantsi kunagi paaris. Mäletan, et meie juht ütles alati paaridele: „Pidage meeles, teid ma kokku ei pane!“ Sest kodus on nad nagunii koos.
Aga proovides juhtub tihtipeale nii, et naine hakkab meest kamandama – ja sellest sünnivad vaidlused. See aga mõjub tööprotsessile halvasti.
– Kui vanad on kõige nooremad tantsijad?
– Peamiselt on need esimese kursuse üliõpilased. Konkurents on endiselt tihe, ehkki on tulnud ette ka madalseise. Umbes viie aasta eest aga midagi muutus. Seda on märgata ka mujal: teisedki kollektiivid räägivad rahvatantsu populaarsuse tõusust. Meiega on hakanud taas liituma nii noormehed kui ka neiud.
Mulle tundub, et noorte jaoks on muutunud oluliseks mitte olla „maailmakodanik“, vaid tunda kuuluvust oma juurtesse. Mitte olla see „Ivan, kes ei mäleta oma päritolu“, vaid mõista, et sul on kodu, oma juured, vanaemad ja vanaisad. Sellest ammutavad nad energiat – hakkavad paremini mõistma, kes nad on ja kust nad tulevad.
Võib-olla on see ka reaktsioon info üleküllusele, mis tuleb peamiselt internetist. Tudengid ütlevad, et mingil hetkel tüdinevad nad sotsiaalvõrgustikest – ja siis tekib vajadus millegi mõtestatuma ja tõelisema järele.
– Kas olete oma lapselapsi ka tantsima meelitanud?
– Vanemad poisid – nad on 11- ja 8-aastased – ei ole üldse „tantsu“ tüüpi. Muidugi võib vanaema nendega kodus tantsida, näidata midagi lihtsat ette. Nad on üldiselt musikaalsed lapsed. Kuid neile meeldib muu, näiteks vanemale trummid ja sport.
Aga kõige noorem lapselaps – ta on nelja-aastane – ma arvan küll, et ta astub ema ja vanaema jälgedes.
– Kas teie tütar tantsib samuti?
– Praegu mitte. Kuigi ta tegeles sellega mõnda aega ja eeldused on tal kahtlemata olemas. Kuid tema ametialane teekond on teistsugune: ta on kultuuriteaduste doktor. Huvitav on see, et isegi tantsimata viibib ta pidevalt selles keskkonnas. See pakub talle tõelist huvi. Mingil hetkel otsustas ta omandada tantsujuhi elukutse Rahvakultuuri Keskuses – samas kohas, kus minagi kunagi õppisin.
Tütrele oli see tõeline väljakutse. Kaks aastat enne tantsupidu võttis ta oma juhendada naisrühma – ja tulemus oli peaaegu fenomenaalne. Nad läbisid konkursi, kuigi naisrühmades on konkurents eriti suur. Ta tegi kõike väga metoodiliselt: küsitles mind, täpsustas ja otsis parimaid lahendusi.
Range ja õiglane
– Kas juht peab kindlasti hästi tantsima?
– Sugugi mitte. Peamine on see, et ta oskaks näidata, selgitada, protsessi korraldada, liigutusi „puhastada“, sünkroonsust saavutada. Põhimõtteliselt, kui ta oskab seda kõike teha, siis ei pruugi ta ise olla tugev tantsija – ehkki praktikas tuleb seda muidugi harva ette.
– Kas juhtub ka seda, et artistid põlevad läbi?
– Küllap on see võimalik, kuid minu tähelepanekute kohaselt juhtub seda harrastuskollektiivides äärmiselt harva. Vähemalt pole mina sellega kokku puutunud.
Praegu tunnen veidi muret Kuljuse vanema rühma pärast. Nad võtsid endale vabatahtlikult täiendava väljakutse – otsustasid lavastada tantsuetenduse. See aga lisandub neile kohustustele, mis meil ülikooli ees niigi on: osaleme Rakvere tantsupeol ning seejärel üliõpilaste laulu- ja tantsupeol Gaudeamus, mis toimub iga nelja aasta tagant kordamööda Balti riikides: Leedus, Lätis ja Eestis. Seal astuvad üles vaid Baltimaade kõrgkoolide tudengid.
Lisaks kõigele sellele on ees ootamas suur suveprojekt – lavastus “Nüüd ma õpin Mustamäel”, nostalgiline muusikalavastus 60ndate üliõpilaselust. Esietendus toimub augustis TalTechi akadeemikute alleel. Kokku on planeeritud kümme etendust ja vanem rühm osaleb neis igaühes kogu augustikuu jooksul.
Lõppkokkuvõttes on koormus väga tõsine – palju lisaproove, sealhulgas nädalavahetustel. Seetõttu muretsen natuke, et nad end üle ei koormaks.
– Olete peaaegu 40 aastat koolis õpetanud. Kas olete nõudlik pedagoog?
– Nõudlik! Paljud lapsed ütlevad, et ma olen range, aga need, kes mind kauem tunnevad, lisavad: aga õiglane! Lisaks saavad nad suurepäraselt aru, milleks on rangust vaja – selleks, et need, kes ei ole õppimisele häälestatud, ei segaks teisi.
Südamest südamesse
– Kui tihti te ansambliga ringreisidel käite?
– Vanasti oli turneesid palju. Viimastel aastatel peamiselt Euroopas.
Kunagi aga käisime isegi Siberis. Paljud meenutavad neid reise siiani.
Kogalõmi saadeti meid toetama seal töötanud Eesti ehitajate rühma. Mäletan, kuidas meid viidi kopteritega metsa pohli korjama. Pandi maha lagendikule, kus marju oli nii palju, et neid sai sõna otseses mõttes labidaga kühveldada.
2000-ndatel sõitsime Tomskisse – teekond oli pikk, rongis tuli veeta kolm ööpäeva. Eredalt on meeles kohtumine kohaliku koreograafiakooli õpetajaga. Ta astus ligi ja küsis: „Milline pehme polka teie tüdrukutel on. Kuidas te seda saavutate?“
Hakkasime rääkima – ja selgus, et nemad kui balletiartistid n-ö „löövad jala kinni“ spetsiaalsete harjutustega. Meie omad on aga asjaarmastajad ning lähevad teist teed – läbi loomuliku liikumise ja kehatunnetuse.
Siberis külastasime ka üht eesti küla – sõitsime paarsada kilomeetrit “PAZ-ikuga”. Meid võeti seal uskumatult soojalt vastu.
2004. aastal oli meil plaanis turnee Taganrogi. Ja enne reisi tuli uudis terroriaktist Beslanis, meil soovitati mitte minna, mine tea, mis juhtuda võib, see on ju sealkandis suhteliselt lähedal… Kuid kollektiiv otsustas – mis peab juhtuma, see juhtub. Me läksime ja ei kahetsenud, esinesime tookord väga hästi.
Oleme käinud Lääne-Ukrainas ning ka meil on käinud külas kollektiiv Lvivist.
Nende juhendaja pakkus tookord välja eksperimendi: meie noormehed tantsivad nende neidudega ja nende noormehed meie neidudega. Tulemus oli väga vaatemänguline!
Kõik see inspireerib tantsijaid väga ja hoiab üleval huvi protsessi vastu.
– Aga mis inspireerib teid?
– Erinevatel aegadel – erinevad asjad. Praegu vist kõige enam – vastutustunne. Mõtlen üha sagedamini sellele, kuidas oma teadmisi õigesti edasi anda – neile, kes praegu minuga töötavad ja kes hakkavad kollektiiviga tulevikus edasi töötama.
Ausalt öeldes polnud ma varem sellele kunagi mõelnud. Õpetad lihtsalt inimesi tantsima, tead, kuidas peab, aga harva peatud ja analüüsid – miks just nii. Ja alles mingil hetkel hakkad seda enda jaoks lahti mõtestama.
Kord pakkus legendaarne tantsuõpetaja Ilma Adamson mulle õpetaja kohta oma koolis, mille ta – kujutage ette – avas, kui ta oli juba 80-aastane, ning kus ta õpetab siiani. Praegu on ta 91-aastane.
Ta ütles mulle: „Marina, mõtle, kuidas tunde üles ehitada: algajatele, treeningtasemele, edasijõudnutele.“
See palve pani mind mõtlema – juba teooria, struktuuri ja metoodika tasandil.
Tahaksin seda kogemust süstematiseerida ja edasi anda – noorele juhendajate põlvkonnale – eelkõige meie ansamblis Kuljus.
Üldiselt aga tundub mulle, et lapselapsed on peamine inspiratsiooniallikas. Nad on väga ausad: kui midagi on valesti, ütlevad nad otse – nad ei häbene ega ürita nurki siluda, nagu täiskasvanud seda sageli teevad. Nendega hoiad alati kätt kaasaegsuse pulsil. Mis on muide väga kasulik.
– Kas tantsijatel on oma traditsioone või rituaale, mida tingimata järgitakse?
– Muidugi. Näiteks peab meie ansambel oma uusaastapidu – nääripidu. Seda ei tehta kalendri ega Hiina horoskoobi järgi, vaid siis, kui avaneb võimalus kõigil kokku saada. Tavaliselt on see jaanuaris või veebruaris – kõik sõltub tudengite hõivatusest.
Esmalt toimuvad esinemised, seejärel valmistab iga rühm ette oma kava – numbrid, naljad ja üllatused. Kindlasti korraldame ka disko!
On veel üks kohustuslik rituaal – juhendaja valab sulatina külma vette. See tardub omapäraseks kujundiks ja seejärel vaatavad kõik selle varju – see on omamoodi ennustus: mis ootab ansamblit sel aastal ees. See on ammune traditsioon – sama vana kui meie nimigi, mis pole valitud juhuslikult. Sõna “kuljus” tähendabki ju väikest kellukest. Ja moto on vastav: „Lenda, meie tants, ava uksed pärani ja vii meie rõõm kõigini!”
Sel aastal pidasime oma pidu 13. veebruaril ja tina valgus suureks südamekujuliseks kujundiks!
MEIE TEATMIK
Marina Kuznetsova
- 17. veebruar 1962 – sündis Tallinnas.
- Lõpetas 23. keskkooli.
- 1979. aastal astus TPI-sse (praegu TalTech), kus õppis toitlustamise korraldust.
- Alates 1979 – rahvatantsuansambli Kuljus tantsija.
- Alates 1980 – ansambli pedagoog.
- 1988 – lõpetas Rahvakultuuri Keskuse juures tantsujuhtide kooli.
- Alates 1989 õpetab eesti rahvatantsu Pelgulinna Gümnaasiumis, alates 1994 – rütmikat.
- 2000. aastal sai ansambli Kuljus kunstiliseks juhiks.
- 2005. aastal sai täiendava pedagoogilise hariduse Tallinna Pedagoogikaülikoolis.
- Alates 1981. aastast pole ta tantsija ja pedagoogina vahele jätnud ühtegi tantsupidu – ei üld- ega noorte pidu.
- 2026. aastal autasustati Valgetähe V klassi teenetemärgiga.
