5. novembril tähistas tuntud telesaatejuht Jelena Solomina (50) oma juubelit! 27-aastase töökogemusega teleajakirjanik rääkis, mis toimub eetri telgitagustes, naljakatest juhtumitest televisioonis ning oskustest, mis aitavad saavutada kõrget kohta sotsiaalses hierarhias.
– Kuidas te sattusite televisiooni?
– Mu sõbranna ema kuulis, et Eesti Televisioonis toimuvad kõnekursused. Neid kursusi viis tol ajal Telemajas “Aktuaalse Kaamera” jaoks läbi Vene Teatri näitleja Vadim Stepanov – seal olid Jelena Poverina, Natalja Kitam, Leonid Tsingisser, kes üritas siis juhtida mingit äri- või majandusteemalist saadet. Ja mu sõbranna kutsus mu sinna endaga seltsiks kaasa.
Kui me kohale jõudsime, ütlesid Pavel Ivanov, kes oli siis 27-aastane peatoimetaja, ja Aleksandr Tšaplõgin, kes oli tema abi ja asetäitja: „Me otsimegi just uude toimetusse noori töötajaid, kas te ei tahaks ennast proovile panna?“
Muidugi vastasime: „Jah, tahame!“ Nii ma jäingi. Alguses töötasin pool aastat tasuta, tegin tänavaküsitlusi saatele “Teadmiseks”, mida juhtis Aleksandr Tšaplõgin koos Igor Žurjariga.
Vox Populi (tänavaküsitlus – toim.) õpetas mulle palju – pidin tänaval peatama võõraid inimesi ja rääkima nendega tõsistel teemadel, kui nemad olid võib-olla lihtsalt poodi leiva järele tulnud. Mina aga olin selline plikatirts, kes polnud kunagi varem tänaval inimestega avalikult suhelnud, eriti kui su juurde tulevad veel ka kõik linnahullud, ebakained inimesed ja kodutud, et tervitada oma joomakaaslasi või püüda avaldada oma hindamatut arvamust. Pärast sellist kogemust on muidugi vähe asju, mis veel hirmutaksid (naeratab).
Siis tuli saade „Põlvkond 2000“ („Поколение 2000“), kus hakkasin reportaaže tegema. Seal sain nii teadmisi kui ka praktikat ning minu armastus televisiooni vastu kasvas veelgi. Iga inimene, keda intervjueerisin, pakkus mulle huvi. Üldiselt on minu elukutse mind väga paljuj arendanud, õpetanud inimesi mõistma, neilt uusi teadmisi ja motivatsiooni saama.
Seejärel hakkas aga vene toimetus Eesti Televisioonis tasapisi hääbuma. Kõik läksid tasapisi üle mingisugusele projektipõhisele tegevusele ja lõpuks toimetus suleti. Just siis, 2004. aastal, kutsuti mind Esimesse Balti Kanalisse (PBK), kus töötasin 11 aastat.
– Mis oli teie jaoks alguses kõige keerulisem?
– Õppida suhtlema ja mitte muretsema iga asja pärast. Pean ennast introverdiks ja mul on lihtsam vaadelda ja analüüsida, kui astuda interaktsiooni ja kontakti hoida. Kuid nii oli see alguses, praegu oskan suhelda professionaalsel tasemel – töö on mind väga hästi kasvatanud ja olen ka ise palju vaeva näinud.
Ja üleüldse tuli paljusid omadusi arendada kiiresti. Paljud ütlevad näiteks, et ajakirjanikud on nahaalsed. Pidin endas seda lisanahaalsust arendama, sest sa ei saa ju teha lugu, eriti uudislugu, saamata intervjuud mõnelt poliitikult, kes on sind varem juba kolm korda pikalt saatnud.
Seepärast tuli olla pealetükkiv, nõuda: „Ei, mul on seda intervjuud vaja!“, esitada õige küsimus, trügida läbi rahvamassi, kus kõik tahavad temalt seda intervjuud saada, aga aega on vähe. Paljud peavad nahaalsuseks seda, et keegi teine saab midagi ilma selleks eraldi luba saamata, kuid mõnikord on see väga kasulik oskus.
Minu elukutse arendab väga hästi stressitaluvust. Või vastupidi – sellel erialal jäävad ellu ainult stressikindlad inimesed. Ükskõik kui raske mul ka polnud, tahtsin ma väga televisiooni jääda, teadsin, et tahan seal töötada. Ja kuna see oli nii, pidin ma pidevalt õppima tegema seda, mida ma ei osanud ja mõnikord ka ei tahtnud – suhtlema täiesti erineva taseme ja keerukusega inimestega ja nii edasi.
Inimesed pakuvad mulle suurt huvi. Ja mitte tingimata kõrge staatusega inimesed. Pigem isegi vastupidi. Sest püsiesinejad on kogenud, nad teavad, mida varjata ja mida näidata. Aga just lihtsamad inimesed on need, kel on oma lugu, oma saatus, oma sisemine võitlus, ületamised, transformatsioonid. Hea ajakirjanik oskab näidata teise inimese sisemaailma ja aidata selle kaudu lugejatel või vaatajatel seda elu mõista.
– Kas on mõni inimene, kelle lugu või intervjuud te siiani mäletate?
– Tuntud inimestest on see Pozner. On olnud ka koolimisi juhtumeid, näiteks Kirkorov, kes lõi jalaga vastu ust ja tormas pressikonverentsilt välja. Näiteks küsis keegi temalt ühel pressikonverentsil veel Linnahallis: „Mis kell te hommikuti üles tõusete?“, mille peale sai nördinud vastuse: „Ma ei hakka nii intiimsetele küsimustele vastama!!!“ (naeratab).
Sügava mulje jättis mulle Ivi Eenmaa – tegin temaga intervjuu ajakirja “Jana” jaoks, kui ta oli Tallinna linnapea. Ta pakkus mulle huvi nii naise, persooni kui ka oma iseloomuga isiksusena, ta oskas olla avatud ja köitev, säilitades samal ajal oma isikliku ruumi.
„Mul oli eesmärk“
– Kuidas te jõudsite töötada korraga mitmes meediakanalis?
– Mul oli väike laps ja mind aitas ema, kes oli tütrega kodus. Ning jah, ma töötasin lõputult – Esimeses Balti Kanalis (PBK), ajakirjas “Jana”, ajalehes Den za Dnjom ja MK-Estonia. Ajalehes Den za Dnjom ilmusid ka ajakirjad “Filin”, “TV-programm”, hiljem lisandus ajakiri “Bravo”…
Uudistes töötasin hommikust õhtuni, siis tõin lapse lasteaiast ära. Kui laps kell üheksa õhtul magama läks, kirjutasin tekste. Vahel juhtus, et päeva jooksul tegin veel kellegagi intervjuu ja öösiti vormistasin selle tekstiks.
Mul oli eesmärk – koguda raha korteri esimeseks sissemakseks. Ja ma saavutasin selle. Kui laps läks teise klassi, sain juba korterilaenu võtta.
Aga alguses töötasin kõikjal, kus vähegi sain. Minu ajakirjanduslik kogemus algas ajalehest Estonia 1997. aastal. Lõpetasin ülikooli, sünnitasin lapse ja mu emal oli sõbranna, kes töötas Estonia ajalehes. Ta ütles: „Kuni dekreedis oled, proovi kirjutada „tähelepanekuid elust enesest“.“
Muide, märkmete kirjutamine oli kõige keerulisem. Kui sattusin ajakirjanike seltskonda, hakkas mul pea valutama – inimeste, iseloomude, hierarhiate, väljakujunenud suhete mitmekesisuse pärast… Minu tekste kärbiti, kirjutati ümber nii, et ma nutsin ega tahtnud neile alla kirjutada. Muide, parimaks toimetajaks nimetaksin Boris Tuchi, kes tol ajal juhtis ajalehte Vetšerni Tallinn – ta mõistis suurepäraselt autori ideed ning toimetas tekste väga asjakohaselt ja delikaatselt.
Muidugi põlesin ma kogu selle teekonna vältel korduvalt läbi, sest ma polnud peaaegu kunagi haige ega võtnud kõigi nende aastate jooksul kordagi haiguslehte. Ma olin tõepoolest seesama väsimatu tööhobune. Kui ühes töökohas puhkuse võtsin, siis rabasin samal ajal teises kohas tööd teha.
Praegu on kõik teisiti – olen leidnud enda jaoks optimaalse taastumisviisi. Ma jalutan iga päev paar tundi koeraga metsas. Ja need jalutuskäigud on mul kalendrisse kirja pandud, et ma kogemata selleks ajaks midagi muud ei planeeriks.
Intervjueerisin kunagi Irina Khakamadat ja ta ütles: ma panen kalendrisse kirja isegi lapsele antava öömusi. Ka mina hakkasin nii tegema – muidu tõrjub teisejärguline olulise välja.
Pärast mitut läbipõlemist mõistsin, et pean sellel selgelt silma peal hoidma ning töö ja puhkuse lahus hoidma. Kõike ei jõua ära teha, kogu maailma raha ära ei teeni. Nüüd planeerin oma päevi nii, et kirjutan endale ka puhkuse sisse. Ja võtan puhkuse kohe tervenisti välja – mitte nii, et nädal siin, nädal seal.
Vihkamine otse-eetris
– Kui meenutada esimest „Kofe+“ saadet ja võrrelda seda tänasega…
– See on nagu öö ja päev. Ma olin siis väga närvis. Seal olid kõik väga närvis! Kogu juhatus jooksis meie esimest eetrit vaatama. Sest meie esimene saade käivitas ju sisuliselt kogu kanali.
Mäletan seda tardumust, millesse inimene tugeva närvipinge ja terava stressi korral langeb ega saa aru, mida üldse tegema peab. Meil oli igasuguseid jooksmisi ühelt platsilt teisele, mingeid intervjuusid tegime köögis, teisi diivanil. Oli probleeme ajastusega – intervjuu oli planeeritud näiteks kuueks minutiks, aga me tegime 10. Ja vaene toimetaja pidi seda kõike eetris käigu pealt ümber tegema.
Seega nüüd, kui formaat on juba sisse töötatud, kui oleme aru saanud, kui kaua intervjuud peaksid kestma ja kui palju neid optimaalselt peaks olema, on palju lihtsamaks läinud.
Aga esimene eeter – jah, see oli täielikus anabioosis. Ülesanne oli “ellu jääda”.
Ma õpetan avalikku esinemist – ja seal on kolm kategooriat: „ellu jääda“, „ära teha“ ja „naudingut saada“. See esimene oligi „ellu jääda“. Mitte pikali kukkuda, mitte õudusest täielikku totrust teha.
Ja loomulikult segas tugevalt see taustavihkamine, mis tol ajal oli ja siiani perioodiliselt mingite sabadena kogu kanali ja ka meie , minu ja Andreiga (Andrei Titov – „Kofe+“ kaassaatejuht – toim.) kaasas käib. Kuidas meid tol ajal ka ei nimetatud, mida kõike meile ei omistatud… Ja muidugi avaldas ka see mõju.
– Aga kes vihkas ja miks?
– Need, kes kanalile ei pääsenud (naerab). Seal oli minu arvates algusest peale vale kommunikatsioon – kui teatati, et me loome selle kanali vastukaaluks Vene propagandale, mõistsid paljud seda kui „kõige venepärase vastu“. Venekeelsed elanikud võtsid selle vaenulikult vastu.
Ja niipalju kui mina tean, siis peaaegu kõik ühiskonnategelased, kõik Facebooki-aktivistid, kes meid vihkavad, esitasid avalduse ETV+-i tööle saamiseks. Kuid neid ei võetud.
Mina, muide, avaldust ei esitanud. Mulle helistas Daša Saar (ETV+ esimene peatoimetaja – toim.) viimasel hetkel, see oli juunis või juulis, aga kanal käivitati juba septembris. Ja mul oli augustis pikk puhkus – just sellele ajale aga olidki määratud kõik promoüritused, kus mind polnud, sest ma ei viibinud Eestis.
Seejärel oli intsident: keegi küsis Dašalt, “kelle oma Krimm on”. Ja siis läks lahti.
Tegelikult teeme me saateid meie ühiskonnast ja riigist, kus me elame. Meil polnudki sisuliselt kohalikele venelastele mõeldud saateid ega televisiooni, mis näitaks neile Eestit. Eestlastel on need saated olemas, nad teavad oma riigist – kuidas inimesed siin elavad, mis siin toimub. Aga venelastel oli tõepoolest teine inforuum. See, et näitad, kuidas asjad riigis, kus sa elad, tegelikult on, ei ole mingisuguse ideoloogia propaganda, see on lugu sündmustest ja huvitavatest inimestest, kes elavad sinu kõrval.
Ja väga paljusid inimesi, kes meid „kritiseerisid“ ja jätkavad seda, kutsume me siiani eetrisse. Ma leian, et see on professionaalne. Meil ei ole musti nimekirju, millest mõned armastavad rääkida.
Telgitagused nüansid
– Kas juhtub, et inimesed kardavad esineda ja keelduvad otse-eetrisse tulemast?
– Jah. On olnud isegi nii, et minult telliti firmakoolitus, sest selle firma töötajad peavad perioodiliselt midagi eetris kommenteerima, aga kardavad. See on normaalne.
Ja näiteks saates „Oma tõde“, mida ma juhin, tahan olla hooliv ja ettevaatlik, sest inimene avab end publiku ees ja tal tuleb rääkida lugusid, mida isegi lähedased ei pruugi teada.
Või siis hiljuti käisid kaks politseinikku ja ütlesid mulle pärast, et palju lihtsam on kurjategijatega võidelda kui otse-eetris esineda. Ja tuletõrjujad on mulle öelnud: pigem tulekahjusse kui teie juurde otse-eetrisse (naerab).
Aga öelda, et inimesed sageli keelduvad, ma ei saa – saatel on juba hea maine ja kui me inimestele helistame, siis nad tulevad. Meil esinejatest puudust ei ole.
– Milliseid ootamatusi võib eetris ette tulla?
– Ükskord jooksis meil inimene lihtsalt kokku ja vaikis. Me orienteerusime Andreiga kohe ümber ja hakkasime ise vaikust täitma, et anda esinejale aega natuke toibuda. Võime alustada omavahel dialoogi, hakata midagi arutama. Või püstitame oletusi, et tal oleks pidepunkt vestluse jätkamiseks.
Alguses käis inimesi, kes lugesid teksti paberilt – see oli kohutav. Mõned arvasid, et tulevad raadiosse ja võib rääkida eesti keeles. Stuudio ees aga selgus, et see on televisioon ja rääkida tuleb vene keeles.
Kõik ei mõtle ka sellele, et neid näidatakse täispikkuses. Üks esineja tuli lörtsise ilmaga väga poriste saabastega. Ja tal polnud vahetusjalatseid kaasas. Ta ütles, et istub sokkides – ja istuski sokkides.
Juhtub, et inimesed on sisse maganud või talvel lumme kinni jäänud – ja see selgub vahetult enne eetrit. Meile öeldakse siis: „Venitage aega!“ Ja me hakkame aeglaselt ja väga selgelt vana ajalehte lugema. Või arutame mingeid uudiseid.
Eeter on alati ettearvamatu. Ja mulle meeldivad otse-eetrid rohkem kui salvestused.
Sõprade ringis
– Kuidas on teie elu tööga „Kofe+“ saates muutunud?
– Viimased 10 aastat on mul olnud varased ärkamised ja muidugi on režiim väga tugevalt muutunud. Olin alati „öökull“, läksin hilja magama, töötasin öösiti. Kuid kui mind kutsuti ETV+ hommikusaadet „Kofe+“ juhtima, tuli ümber harjuda. Aga varased ärkamised ja krooniline magamatus annavad tunda, see on tõsi.
Meilt küsitakse tihti: „Kuidas te nii vara iga päev tõusete?“ Nagu sõdur – tõusid ja läksid, kui on vaja, siis on vaja.
Ma arvan, et oleme Titoviga üsna vastupidavad inimesed. Kujutage ette: peate paljude aastate jooksul ärkama ühel ja samal ajal vara hommikul ning minema eetrisse. Sul ei tohi valutada pea, vererõhk ei tohi kõikuda, sa ei saa jääda haiguslehele ega sõita puhkusele. Igal hommikul ühel ja samal ajal pead sa enam-vähem hästi välja nägema, su aju peab töötama, sa pead olema funktsionaalne pooleteise tunni jooksul, kuulama erinevaid inimesi erinevate teemadega ja olema valmis igasugusteks ootamatusteks. See on jälle küsimus stressitaluvusest.
– Kuidas te end vormis hoiate?
– Ma investeerin endasse. Teen endiselt sporti, kuigi mitte nii palju kui varem, käin iluprotseduuridel. Mul on head spetsialistid, kes ei hakka mulle pähe määrima seda, mis ei mulle sobi. Kord kuus käin kosmeetiku juures, maniküür-pediküür iga kolme nädala tagant. Ja perioodiliselt teen ka mingeid protseduure – massaaže, praegu käin näiteks endosfääris, väga lahe asi.
Varem olin ma ilusüstide vastu. Nüüd teen midagi valikuliselt. Näiteks täitesüstid minu näole ei sobi, tean seda kindlalt. Aga anda nahale süstidega toitu – miks ka mitte?
Minu probleem seisneb ka selles, et ma ei saa endale lubada pikka taastumisperioodi – ei tohi kattuda koorikutega, ketendada ja istuda oodata, kuni see kõik maha tuleb ja „uus“ nahk asemele kasvab. Seepärast peavad kõik mu spetsialistid pakkuma mulle säästvaid protseduure, mis ei nõua pikka taastumist ega jäta jälgi.
– Kuidas plaanite oma juubelit tähistada?
– 8. novembril suures mulle sümpaatsete inimeste ringis. Üldiselt armastan pidusid, külaliste kutsumist ja kokkamist. Tahtsin ammu midagi lõbusat ja suurt oma sünnipäevaks teha, ja nüüd on mul juubel, Jumal ise käskis (naerab). Seepärast otsustasin korraldada konverentsi IQ Beauty, kuhu kutsusin suurepärased esinejad, kes räägivad ilust, tervisest ja erinevatest viisidest nende hoidmiseks. Nii et tähistan oma juubelit ilusas ruumis, pidulikult riietatud inimestega ja selle riigi parimate esinejatega.
See konverents on jätk minu brunch’ide sarjale, mida hakkasin korraldama selle aasta jaanuaris. Olen ammu tahtnud midagi sellist korraldada, et suhelda inimestega päriselus, mitte ekraani vahendusel. Tahtsin teha midagi kasulikku, aga kerges formaadis. Inimeste jaoks on põhimõtteliselt oluline kognitiivne kergus, kui nad mõistavad sisu ja saavad uuest informatsioonist minimaalse pingutusega aru.
Lisaks suurtele kursustele korraldan ma ka muid üritusi, näiteks mängu “Retooriline pokker”, kus sain aru, et inimesed on üldiselt väsinud messengeridest ja sotsiaalmeediast, nad tahavad offline-suhtlust. Naised tahavad end kaunilt riidesse panna ja kuskile välja minna, süüa hommikusööki meeldiva atmosfääriga restoranis ja seejuures kuulata tarka inimest.
Novembris on mul plaanis brunch seksuoloogiga, detsembris parfüümimeistriga. Ja järgmisel aastal kavatsen jätkata. Kuid esmalt käivitan baaskursuse – seda ootab juba üle 50 inimese, kes on end sinna eelregistreerinud. Varsti kuulutan välja kuupäeva. Ligi 10-aastase õpetamiskogemuse põhjal olen mõistnud, et mulle väga meeldib inimestega töötada.
Ja ma olen veendunud, et meie elukvaliteet sõltub otseselt suhtlemisoskusest. Praeguseks on selge, et ilma tehisintellektita me hakkama ei saa, kuid on teooria, mis ütleb, et mida madalamal inimene sotsiaalsel redelil seisab, seda rohkem hakkab ta kasutama digitaalseid abilisi, kõrge positsiooni aga saavutavad need, kes valdavad inimlikku suhtlemisoskust, sealhulgas empaatiat. Ja varsti võib see muutuda harulduseks.
Seega see, kes tahab sotsiaalses hierarhias kõrgemale tõusta, peab neid omadusi kas hoidma, kui need on juba antud, või arendama.
