Mitte igaühel ei ole õnne külastada kogu maailmas tuntud parke ja aedu, veel vähem – anda oma panus kauneimate, maalijapintslit väärt maastike loomisesse. Eesti aednik Valentina Repina rääkis MK-Estoniale oma tööst maailmakuulsas impressionistist kunstniku Claude Monet mõisas, sellest, mille poolest erinevad eestlaste ja prantslaste aiandustavad, ning kuidas oma aeda killuke Prantsusmaad tuua.
– Millest sai alguse Eestist pärit aedniku jaoks praktika Prantsusmaal ja veel nii kuulsas paigas?
– Räpina Aianduskooli õppekava kohaselt kuulub erialane praktika aednikel, maastikuehitajatel, floristidel ja ökoloogidel kohustuslike ainete hulka. Praktika käigus õpid ja töötad samal ajal. Samas peab õpilane ise hoolitsema selle eest, et praktika vastaks tema huvidele, samuti tuleb tal endal leida koht elamiseks ja mõelda, millest elada, sest praktika ei ole alati tasustatud.
Plaanisin minna Hollandisse, Landgoed Mattemburgi mõisa, ühe sealse aednikust naisega tutvusin ajalooliste tsitruseliste säilitamise seminaril Het Loo lossipargis. Paraku need plaanid teostust ei leidnud– ei õnnestunud leida taskukohast majutust. Mõisas ööbida ei võimaldanud kinnisvarakindlustus. Hollandis on rahvastikutihedus nii suur, et inimestel ei ole tavaliselt võimalust kedagi enda juurde elama võtta ning üür on kallis.
Isegi Eesti Aiandusliidu stipendium, mille ma tänavu pälvisin ja mis mulle reisimisel väga abiks oli, ei katnud elamiskulusid.
Minu tähelepanu köitis tuntud Normandia vaatamisväärsus – Claude Monet maja-muuseum Giverny’s. Nii juhtuski, et kasutades juba ostetud piletit Amsterdami (mis oli algselt mõeldud Hollandisse praktikale minekuks) ja sõites ööbussiga, jõudsin Pariisi Bercy jaama – ning sealt edasi Giverny’sse…
„Aias jalutad justkui mööda värvipaletti“
– Kas tundsite Giverny’s, et olete sattunud otse Monet maalidesse?
– Olin loomulikult tuttav Claude Monet’ loominguga ja selle suunaga, mille rajajaks teda peetakse. Ma saabusin sinna praktikandina – see tähendab, et tõmbasin selge piiri turisti muljete ja nende inimese kogemuste vahele, kes selles kohas töötavad.
Minu saabumine langes kokku aia ja maja avamisega külastajatele. 1. aprillist 1. novembrini külastab seda kohta 700–800 tuhat inimest. Turistid liiguvad pideva voona, hiigelpikk järjekord moodustub neist, kes pole pileteid ette ära ostnud. Külastajatele on aias kindlaksmääratud liikumistee – omapäi niisama ringi jalutada ei ole lubatud.
Giverny’sse saabuvad igal aastal Ameerika ja Euroopa kunsti- ja maalikoolide üliõpilased, samuti need, kes tunnevad huvi või tegelevad professionaalselt koloristika ja impressionismi ajalooga. Minu huvid olid pisut teistsugused – praktilisemad.
– Mis teeb Claude Monet aia eriliseks?
– Tõenäoliselt seisneb selle aia eripära üheaastaste õitsvate taimede rikkuses ja värvide külluses. See on kunstniku aed – inimese, kes oskas edasi anda seda, mida ta nägi, puhaste värvidega, segamata neid paletil.
Tänapäeva aednikel on tohutu valik nüüdisaegsete sordiaretajate sorte. Monet võis oma töötajatel paluda muuta aed kollaseks või helesiniseks, ta võis kokku osta kogu aianduspoe valiku.
43-aastaselt (1883. aastal) asus Claude Monet pärast pikki rännakuid ja vaesusega võitlust elama Giverny’sse. Alguses üüris ta seda maatükki, hiljem ostis selle välja ning rajas sellele aia, mis oleks võinud kõhu täis toita suurel perekonnal.
Hiljem saabus koos kauaoodatud ja teenitud tunnustusega ka rahaline edu. Kunstnik tunnistas alati oma armastust nii maalimise kui ka aianduse vastu, ta armastas seda paika. Algul töötas ta aias ise, elu lõpus aga oli tal võimalus pidada kuue aedniku suurust meeskonda. Monet suri oma kodus 1926. aastal, 86-aastaselt.
Kuna Monet töötas vabas õhus, olid aed ja tiik tema loomingu objektideks. Giidid räägivad igaüks omal moel, erinevates keeltes ja täiesti erinevatele gruppidele selle maja omaniku – Claude Monet elust ja loomingust.
Mind hakkas huvitama, mida on temast kirjutanud uurijad ja sõbrad – kui lauljast, kokast ja peremehest. Järk-järgult sai see isiksus minule eeskujuks – iseendasse uskumise, julguse, sihikindluse ja kangekaelsuse, töökuse ja eluliste valikute eeskujuks. Kiplingi sõnadega: „Usu iseendasse, trotsides tervet universumi, ja väheusklikele anna andeks nende patt.”
Monet on minu jaoks nüüd inimene suure algustähega. Kui ma mõtlen, kuidas ta selles aias, juba vana ja haigena, töökirest kantuna, kaotas nägemise katarakti tõttu ja kirjutas purkidele värvinimed peale, maalis iga päev – siis ei erine tema isiklik tragöödia minu jaoks kuidagi Beethovenist, kes kaotas kuulmise.
Muide, kohalikud elanikud, lihtsad külainimesed, polnud kunstniku naabruse üle üldse rahul. Katoliiklikule maaühiskonnale tundus ta algul liiga vaene, hiljem – muinasjutuliselt ja ebaõiglaselt rikas. Tema pereelu peeti skandaalseks ning sõbrad (Cézanne, Matisse, Pissarro) tundusid kahtlased ja ohtlikud.
Kui kunstnik hakkas selles soises piirkonnas tammi rajama, et luua oma veeaed, ja ajas asja kohalike ametnikega, olid kõik sellele kategooriliselt vastu. Teda süüdistati kõiges – kuni selleni välja, et ta tahab küla joogivett mürgitada. Nüüd aga teenivad nende lapselapsed ja lapselapselapsed turistide arvelt väga hästi, võrreldes teiste Normandia küladega elavad nad suisa suurepäraselt.
Monet’ jaoks sai aiast ka töökeskkond, töökoda, kuhu ta võis igal ajal minna. Ta nimetas end maalikunsti orjaks. Maja, mille ta sai eelmiste omanike käest, lasi ta toredasti üle värvida ning täitis selle sõprade maalide ja jaapani gravüüridega.
Maja kõrval asuv aed kujunes veidi regulaarseks – prantsuse stiilis, pikkade ristkülikukujuliste lillepeenardega. Siin ei reetnud ta siiski oma loomust ja tegi “pättust” – näiteks istutas taimi väga tihedalt, üksteise kõrvale lähestikku. Kui me vaatame seda krunti ülalt, siis meenutab see kunstniku pliiatsite ja värvide karpi: pikad ristkülikukujulised peenrad, kus lilled on istutatud range värvikoodi järgi – valge, kollane, roosa ja nii edasi. Aednikud istutavad taimi seal ka praegu just sel viisil – varajastest hilisteni, värvide kaupa –, ning aias jalutades tundub, nagu kõnniksid värvipaletil.
Aia veeala on kujundatud hoopis teistsuguste põhimõtete järgi – siin kaob sümmeetria, esile tõusevad veekogu voolavad jooned, lopsakas taimestik ning värvide mäng, mis peegeldub veepinnal.
Aias kasvab veel tänaseni mitmeid taimi, mis on istutatud kunstniku eluajal – näiteks sillakese kõrval laiuv glütsiinia, vana plaatan ning jugapuud peaalleel.
Miljonivaatega maastik
– Millisena näete seda paika tänapäeval – inimlikust, kultuurilisest ja ärilisest vaatenurgast?
– 1970.–1980. aastateks ei tundnud pärija maja ja aia vastu enam huvi ning kõik jäi täielikku unarusse – aed ja vesiroosidega tiik metsistusid, kõik kasvas umbe ja paljud taimed hävisid.
Monet testamendi järgi läks see koht pärast tema surma Prantsuse Kultuurifondile. Kohale tuli inglise aednik ning kulus umbes kümme aastat, et aed ja maja taastada ning külastajatele avada. Kuid investeeringud tasusid end enam kui ära.
Huvi aia vastu on väga suur. Claude Monet on nimi, bränd, kaubamärk – tema aedade vaadetega maalid maksavad miljoneid, ja inimestel on soov neid oma silmaga näha ja puudutada.
Tänapäeval on see aed ennekõike äriobjekt.
Aga Monet ei loonud oma aeda meie jaoks – ta tegi seda enda jaoks, et leida kodu ja rahu, et astuda majast välja ja minna maalima. Just sellisena ma seda paika nägingi.
Täna külastavad mõisat väga erinevad inimesed. Aed on eriti populaarne Aasia turistide seas.
Näiteks nägin ühte jaapani perekonda: eakas härrasmees, keda ümbritsesid täiskasvanud lapsed – ilmselt pereisa –, kandis käes traagilise musta raamiga fotot naisest…
Nägin ka kupeldajat, kes pildistas selles maalilises kohas oma Aasia naistöölisi.
Kohtasin pimedate ja vaegnägijate gruppi. Oli inimesi, kelle jaoks oli kõik siin aias uus – nad tegid igal sammul avastusi: „Oo, mis see on? Õunapuu? Oi, õunapuu!..“
Kogenud külastajad, aednikud, muidugi märkasid neid puudujääke, mida ka mina nägin.
Paljud olid tulnud pika maa Pariisist ja seisnud piletijärjekorras ning peaaegu kõik väljendasid vaimustust ja imetlust.
– Millist tööd te aias tegite?
– Giverny aed jagatakse traditsiooniliselt neljaks osaks. Idapoolne ja läänepoolne ala asuvad maja ees, otse sissepääsu juures, kus on „värvilised“ peenrad ja alleed.
Kolmas osa – kasvuhooned ja paljundusalad, kus külvatakse ja kasvatatakse kõik aia üheaastased taimed enne õitsemist – asub eraldi.
Neljandaks osaks on veeaed, mis asub teisel pool teed – seal on vesirooside tiik, rohelised sillakesed koos glütsiinia ja bambusetihnikutega.
Igas aiaosas võidi mulle anda ülesandeid vastavalt tööplaanile. Vahel pakkusin ise, mida saan teha ja kuidas ma seda näen.
Kasvuhoonetes külvasin ja pikeerisin taimi. Ida- ja lääneosas tegin lõikustöid, hooldust, rohimist, kastmist, istutasin uusi taimi.
Mitu päeva istutasime daaliate juuremugulaid pottidesse. Taimed ärkavad, kasvatavad lehed ja õied ning asendavad kevadised ja varasuvised õied peenardel.
Kastsime ka pelargoone köetavas kasvuhoones ja istutasime neile biotõrje eesmärgil entomofaage, et võidelda ämbliklestaga.
Roosade pelargoonidega asenduvad tulpide peenrad maja ees asuvatel ümmargustel lillepeenardel.
Minu jaoks oli uudne töö veetaimedega. Vesiroosid õitsevad juuni keskel, samuti juulis ja augustis. Kui ma saabusin, hakkasid nad alles lehti veepinnale sirutama – nad vajavad vähemalt 16 kraadi sooja.
Sel ajal eraldavad veetaimed „lapsi“ – neid tuli spetsiaalselt paadilt koguda, et hiljem ümber istutada ja paljundada. Esimest korda rohisin umbrohtu paadi pealt.
Aias lõigatud lilledest tegin kimpe kollase söögitoa ja magamistoa jaoks, kus Monet suri. Töö oli mitmekesine ja mitte koormav.
Eestis tehakse rohkem tööd
– Kas märkisite erinevusi eestlaste ja prantslaste suhtumises oma töösse?
– Prantsuse seaduste järgi on keelatud töötada rohkem kui 35 tundi nädalas, neist viis tundi on ette nähtud lõunapausideks. Mul olid võtmed, nii et ma võisin viibida selles imelises Monet aias ükskõik millal, näha seda nii, nagu nägi seda ka kunstnik ise – ilma suure hulga turistideta, kuid seejures füüsiliselt töötada mul ei olnud lubatud.
Võisin pildistada, joonistada – ja oligi kõik. See tekitas minus pisut rahutust, sest tahtmine kuskile käed külge panna oli suur. Teatud määral oli see isegi pettumus.
Eestis töötavad aednikud rohkem, suhtuvad oma töösse kohusetundlikumalt, vastutustundlikumalt ja ausamalt. Inimeste pingutused nivelleerivad põhjamaise looduse karmide olude mõju.
– Sõitsite Prantsusmaale õppima, kuid olete juba kogenud spetsialist. Kas ka Prantsuse aednikud õppisid teilt midagi uut ja kasulikku?
– Ma püüdsin ise õppida ja samas jõuda kõikjale – külastada aedu, parke, mõisaid, aianduskeskusi ja laatasid. Rääkisin, mida me Eestis teeme teisiti ja miks.
Muidugi on floora väga erinev, seetõttu tundsin meie kohalikke taimi kohates end nagu kohtuksin kaasmaalastega kaugel reisil. Mõned sellised kohtumised olid ka naljakad.
Näiteks aiandushuviliste aasta suurimal laadal (Plantes de Saint-Jean de Beauregard en 2025), kus osalesid nii tippspetsialistid kui ka hobiaiapidajad, üllatas mind pikk järjekord inimestest, kes soovisid osta (ja päris korraliku hinnaga!) meie soodes esinevat sookailu (Ledum palustre).
Väikese istikuäri omanikud, kes soovisid tutvustada (kõigi eestlastele seas hästi tuntud) astelpaju ja kuslapuud, ei teadnud, et astelpaju on kahekojaline taim (viljade tekkeks on vaja nii ema- kui isataimi). Nad müüsid ainult emataimi ning kuslapuust vaid üht sorti (saagikuse ja tolmlemise tagamiseks istutatakse meil vähemalt kaks erinevat sorti).
Jagasin prantslastele meie puukoolide kontaktandmeid – eks näis, kas tekib koostööd.
Oma lemmikusse Eesti Seemnemaailma seemnepoodiviisin kaasa ühe Prantsuse seemnefirma omaniku kataloogi – varsti saab sealt osta ka seemneid Prantsusmaalt. Jagasin veel ka meie Facebooki aiandusgrupi naistega sealt kaasa toodud kevadist küüslaugusorti. Kasvatame, augusti lõpus korjame saagi ning jagame muljeid.
Lõunamaa taimede kodanlik elu
– Mis teile veel Prantsusmaal huvitavat ja meeldejäävat silma jäi?
– Mulle avaldas suurt muljet Luksemburgi aed Pariisis – Jardin du Luxembourg. See on väljapaistev ajalooline aed, minu meelest tõeline etalon igale aednikule ning armastatud puhkeala pealinna elanikele.
Seal on lisaks skulptuuridele ja purskkaevudele, prantsuse ja inglise pargistiilidele ka igal aastal korraldatavad kursused mesindus- ja viljapuuhuvilistele. Aias on viljapuude ala, kus kasvatatakse 600 sorti õunu ja pirne. Töötavad väga head spetsialistid, kes tegelevad just sellega, mida mina Hollandis praktikas nii väga teha soovisin – spaleeride lõikuse ja kujundamisega.
Le Château de Bizy, või nn Väike Versailles Vernonis, on imeline mõis, mille metsades peeti kunagi jahti. Pärast Suurt Prantsuse revolutsiooni lammutati mõis ja selle seinad müüdi telliskivideks. Hiljem sai sellest kodu Napoleoni marssali Suchet’ järeltulijatele ning tänapäeval elavad seal mõisaomanikud, kes jagavad aeda külastajatega.
Muljet avaldasid ka botaanikaaed, rikkaliku kollektsiooniga Tuileries’ aed ja Parc Floral de Paris. Seda loetelu võiks veel pikalt jätkata.
Ma sattusin praktikale täpselt siis, kui kõik õitses – värvide küllus oli igal pool. Tundsin, et mu värvitundlikkus oli peaaegu üle koormatud. Võib-olla sellepärast, et meie Eesti loodus on nii tagasihoidlik, õrn ja uje…
Lõunamaade taimedel on rohkem vedanud – nad saavad palju päikest. Kasvavad viljakatel settekivimitel ja elavad – kui nii võib öelda – “kodanlikku” elu. Ja kuigi prantsuse aednikud räägivad külmadest, ei tea nad tegelikult midagi tõelistest külmadest.
Üldisemate eluvaatluste põhjal märkasin, et Prantsusmaal on inimestel esikohal isiklik elu, lapsed ja pere ning alles seejärel töö. Parkides veedavad aega paljud pered – lapsed, vanemad, vanavanemad –, nad jalutavad ja suhtlevad. Inimesi, kes loevad ajakirja või raamatut, nägin sagedamini kui neid, kes vaatavad telefoni. Inimesed on väga viisakad ja sõbralikud, karjuvaid lapsi kohtasin harva, täiskasvanuid mitte kordagi.
Prantslased eelistavad kohalikku ja lihtsat elustiili – elegants ei ole praegu nende teema.
Sügava mulje jättis kuulus Père-Lachaise’i kalmistu. See ei ole seotud surma, vaid eluga.
Seal, nii erinevate elulugude ja suurte inimeste seas, tunnetad eriti selgelt, et inimelu on piiratud. Tuleb jõuda midagi ära teha, nagu jõudis Claude Monet – ühe Havre’i toidukaupmehe allumatu ja rahutu poeg…
– Kuidas rakendate Prantsusmaalt saadud kogemusi?
– Kuu möödus kiiresti ja ma hakkasin filmima blogi, et kokku võtta kõik, mida nägin. Tahtsin jagada seda nendega, kes tunnevad huvi aia ja kasvuhoonete nähtamatu, kõrvaliste pilkude eest varjatud elu vastu. Otsustasin, et panen sellele nimeks “Aeda! Kõik aeda!”, kuid ei ole veel julgenud seda YouTube’i üles laadida.
______________________________
Asjatundja soovitused
Kui soovite oma aeda tuua killukese Prantsusmaad
Aednikule soovitaksin kõigepealt selgelt määratleda, mida ta oma maatükilt ootab – kas see on aed, köögiviljaaed või lihtsalt suvilakrunt. Meie arusaama järgi kasvavad aias viljapuud ja -põõsad.
Kui teil on suvekodu metsas, piirab kohalike taimede kooslus ehk biogeotsönoos teie võimalusi.
Lihtsaimad nõuanded oleksid järgmised:
- Kui teil on väike krunt, võite nagu Monet’gi lasta nasturtiumil (leeklillel) kasvada kruusateele (nagu kunstniku kuulsal fotol);
- Rajage väike veekogu vesiroosidega;
- Mõelge, kuidas paigutada õitsvate mitmeaastaste taimede vahele üheaastased lilled;
- Istutage taimi juurde nii, et õitsemine kestaks pidevalt, või valige ühe aasta lemmikvärv ning looge ühevärviline istutusala;
- Proovige riskida ja kasvatage glütsiiniat – hoidke seda potis ning viige talveks kaitstud kohta.
